Rosa Liksom (kodanikunimega Anni Ylävaara, sündinud 1958. aastal Ylitornios) on tuntumaid ja tõlgitumaid tänapäeva soome kirjanikke. Ta on kirjutanud romaane, lühiproosat, lasteraamatuid ja koomikseid, kujundanud raamatukaasi ja plaadiümbriseid ning tegelenud video- ja filmikunstiga. Tema romaan „Kupee nr 6” on aluseks samanimelisele palju tunnustust pälvinud filmile.
Jutustus „Väil” oli 2021. aastal üks Finlandia auhinna viiest nominendist, pälvides lugejate lemmiku tiitli. Raamat on kirjutatud Tornio oru murdes, mida nimetatakse ka meä keeleks.
Eesti keeles ilmus teos 2023. aastal Kadri Jaanitsa tõlkes. Tõlkija on kirjutanud raamatule järelsõna, mis tutvustab autorit ja avab teose ajaloolist tausta ning toob välja raamatu tõlkimisega kaasnenud nüansse. Tõlkija oli kindel, et algupärandi murdelisus tuleb säilitada. Teksti eestikeelse vaste pani ta kokku kogu Eestis esineva murdekeelse sõnavara põhjal. Kaasaegsest eesti kirjakeelest erinevat teksti pole lugejal siiski põhjust karta – mis pole otsekohe arusaadav, on vähemalt aimatav. Tõlkija pidi arvestama, et loo jutustaja on teismeline tütarlaps, kes tõsi küll, on oma kaasaegsete külalastega võrreldes palju suurema lugemusega. Pealkirja kohta toob tõlkija välja, et raamatu originaalipealkiri „Väylä” tähendab meä keeles suurt jõge ja raamatus olulist Tornio jõge kohalikud niimoodi kutsuvadki. Eesti keeles tähendab väil küll ühendusteed kahe ookeani vahel, aga antud juhul sobis see sõna eestikeelseks pealkirjaks just kõnealuse jõe tähenduses.
Raamatu ajalooliseks taustaks on Lapi sõda (15.09.1945-27.04.1945). Enne lahingute algust evakueeriti Soome põhjaosast suurem jagu Lapimaa elanikke mujale Soome või üle Tornio jõe Rootsi. Mindi jalgsi koos kariloomadega, kelle ajajateks olid üldjuhul teismelised, kuna mehed pidid sõdima ja abielunaised hoolitsesid väiksemate laste eest.
Raamatu tegevus kestab ligikaudu aasta, mille alguses ja lõpus asub minajutustajast teismeline tütarlaps teele läände. Kahest minekust esimene – jalgsi koos loomadega, on vaevaline ja vastutusrikas, ent tüdruk usaldab oma teadmisi, kogemusi ja loodust, ning saab hakkama. Ta ei ole vooris üksi, abiks ja seltsiks on Katri, Martta ja Matti. Tema enda nime lugeja teada ei saagi. Lisaks loomadele peab ta isa käsul elusalt ja tervelt koju tagasi aitama ka lapseootel naiivsevõitu ema. Aasta möödudes on tüdruk kohustused täitnud ja kodus tagasi, aga pettub muutunud oludes. Kodutalus omale enam õiget kohta leidmata otsustab ta tuttavat rada pidi Rootsi tagasi minna. Võrreldes esimesega on teine minek kiire ja lihtne. Õnneks tal on, kuhu ja kelle juurde minna.
Loomad ja loodus on peategelase igapäevaelu loomulik osa. Peaaegu neljateistaastasena tunneb ta kariloomade hingeelu läbi ja lõhki. Mitmepäevasel teekonnal on põhjust eakaaslasi jälgides mõelda, et „tüdrikud on niigu meiegi ka ise karjaks muutunud” ning kaastunnet pälvivad nii loomad, lapsed kui ka üksi mahajäänud kodutalu. Teekonnaga kaasnevad vabadusetunne ja mõtted tulevikust, kus on olulisel kohal nii loomad kui raamatud. Metsamehest isalt ja loetust omandatud tarkused loodusest ja ilmaelust on raskel hetkel toeks, uudishimu ja huumorimeel aitavad edasi. Näiteks on ühel hetkel põhjust arvata: „Suur ja priske kärbes – vististe läänest tulnd”. Lõpuks praamile pääsenuna mõtiskleb tüdruk aga eesootavaga seoses selle üle, kuidas on elada maal, kus mehed ei pea sõdima.
„Väil” on esimene ilukirjanduslik teos, mis kirjeldab soomlaste elu Rootsi pagulaslaagrites. Sinna peategelane pärast loomadele ajutise kodu leidmist ema jälgedes jõuabki. Pärast põhjalikku läbivaatust karantiinlaagris antakse talle hinnang: „terve ja kena tüdrik, näed välja rohkem niigu inime, mitte kui põgenik.” Pikalt õues viibinule tundub elu õhuvaeses ülerahvastatud barakis rõhuv, kuid ema jaoks on loomulik, et tütar hoolitseb nii tema kui vahepeal sündinud väikevenna eest. Viimane vajab hoolt nii elavana kui ka teekonnal nimetusse hauda. Karmil talvel on tüdrukule lohutuseks koolitunnid, lemmikloomaks sattunud rotipoeg ja mälestused kodust.
Enne veel, kui sõda saab läbi, jõuab peategelane ühel varahommikul taevas ühekorraga Päikest, Kuud ja Veenust nähes saata ilmaruumi soovi: „kuda oleks, kui elaksime ajas sada aastat edasi ja uue aja inimesed oleksid nii arukad, et teaksid oma kohta maakeral ja mõistaksid elada rahus iseenda, teiste inimeste ja kõige looduga.”
