Nadia Ghulam, on afgaanlanna, kes elas üle Afganistani kodusõja ja Talibani karmi režiimi. Tänaseks on Nadiast saanud sotsiaalpedagoog, rahvusvaheline lektor, rahuaktivist ja naiste õiguste eestkõneleja. Pääsedes oma kodumaalt Hispaaniasse, kohtub Nadia ajakirjaniku ja kirjaniku Agnes Rotgeriga. Koos otsustatakse Nadia lugu kaante vahele panna ja 2010. aastal ilmub raamat „Minu turbani saladus”, mis on pälvinud maineka Prudenci Bertrana kirjandusauhinna ja suurt rahvusvahelist tähelepanu. Eesti lugejani jõudis raamat 2021. aastal. „Minu turbani saladus” on ülevaade ühe Kabuli tüdruku lapse- ja noorukieast kodusõjas ja Talibani režiimi all.
Aasta 1992. Afganistaanist on just edukalt minema löödud 10 aastat kestnud Nõukogude võim. Ukse ees ootab aga kodusõda ja Talibani rühmituse range režiim.Naised jäetakse ilma kooliharidusest, töölkäimisest ja sunnitakse kandma burkat, mis algselt oli vaid kaitseriietus enese varjamiseks sõjas. Muusika, tants ja filmid kolivad põranda alla. Afganistaani pealinnas Kabulis elab vaibakaupmehe kuueliikmeline pere. Äkitselt algab pommirahe. „Mu ema karjub, tõmmates värisevate kätega eeemale minu peale kukkunud krohvi- ja betoonitükke. Tema kabuhirmul pilk otsib mu kaheksa-aastaselt kehalt elumärki. Majja on kukkunud pomm. See on viimane kord, kui mu ema mind meie Kabuli kodus Nadiaks kutsub. Kui me endale uue kodu leiame, on minust saanud perekonnapea”. Noorukese Nadia lapsekehast saab inimvare – tugevate põletushaavadega kogu kehal. Tütarlapsel tuleb pea kaks aastat veeta haiglates ning vaesuse tõttu jääb ravi pooleli. Perepead, ainukest toitjat, tabab vaimuhaigus ning perepoeg Zelmai hukkub politsei vägivalla tõttu. Alguse saab nende pere vaene hulkurielu, kus tihti ühe inimese toidust saab viie inimese toit. Et kõhtu täita ja õppida, otsustab 11-aastane Nadia elada oma surnud venna Zelmaina. Algab töörügamise, turbani kandmise ja mitmekihilise riietumise aeg. Nadia/Zelmai teeb talutöid, puhastab sügavaid kuivanud kaeve. Kümme aastat on Nadia/Zelmai elu üks suur vale, taustal pidevaks saatjaks hirm vahelejäämise ees. Ta ei saa kellegagi rääkida ega omada sõpru või armsamaid. Teiste noorte ees teeskleb Nadia/Zelmai halva kuulsusega noort, täiskasvanute ees aga usklikku noormeest, kes austab oma ema. 14-aastaselt saab temast mulla abiline.
2011. aastal tekib konflikt USA ja Al Qaeda rühmituse vahel. Algab taas sõda, kus Talibani režiim ja ranged normid kukutatakse. Kultuur ja haridus saavad jälle avalikult lubatuks, ent politseisüsteemi sügavalt juurutatud hirmust on rahval raske lahti saada. Nadia elu Zelmaina võimaldas tal ja tema perel elada kümme aastat inimlikumat elu. Peale aastaid töötamist otsustab Nadia uuesti kooli minna ja olla taaskord tüdruk. Õpetajate kaudu laseb ta end vabaühendusel aidata. CaWaf pakub talle 150 dollari suurust abi ning vaikselt pere elujärg paraneb. 21-aastasena kodumaalt lahkudes on Nadia „mina” naisena veel habras, ent maalt lahkumine ja naiseksolemine lõpetas tema senise ränga elu ja ebakindla tuleviku poisina.
Nadial kulub pea 20 aastat, et oma keha vaadata ja armastada nutma puhkemata. Sõja jäetud hingearmidest on kõige raskem terveneda, kuid Nadia lugu näitab, et nendega koos on võimalik edasi elada täisväärtuslikku elu.
