Henrik Pontoppidani teos “Per Õnneseen” on üks Taani kõige tähtsamaid klassikateoseid. Raamatu vahendas taani keelest Eva Velsker ja tema suurepärane tõlge oli Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiale nomineeritud. Tõlkija sõnul ei ole see küll kiire lugemine, kuid samas ei hakka lugedes kordagi igav.
Henrik Pontoppidan (1857–1943) oli taani kirjanik, kes pälvis 1917. aastal Nobeli kirjandusauhinna. Ta sündis Jüütimaal kirikuõpetaja perekonnas. Kasvatuse vastu omamoodi mässates hakkas ta 1873. aastal Kopenhaagenis õppima inseneriks. 1879. aastal jättis ta õpingud siiski pooleli ja teenis mõnda aega leiba õpetajana, kirjutades samal ajal novelle.
Kirjastaja tutvustab teost nii: “Per Õnneseen” kujutab üht ajastut kogu selle kultuuri ja mõtteviisiga, näitab selle taustal inimese otsinguid ja eneseleidmist. Romaan toob meie ette muutuste aja, riigi ja rahva, kes pärast muserdavat kaotust tahab taas tugevaks saada, ja peab seda tegema uuel viisil. Selle tabavalt maalitud ajastu- ja ühiskonnapildi taustal avaneb ühe isiksuse lugu, lugu täis kontraste. Siin on ambitsioonikas noormees, kes tuleb provintsist pealinna maailma muutma ja ei suuda ometi vabaneda perekonna taagast, on uus ja vana maailm, elust loobuv kasin usuilm ja elunautlev, moodne ilmalikkus, maailmad, mis oma vastandlikkuses teineteist peegeldavad. Ja peategelane ei saa oma otsingutes ja pürgimustes rahu, vaid liigub mööda lakkamatut eneseotsingu rada, heitleb mineviku kummitustega, leiab ja kaotab uusi teeotsi. Pontoppidanile omase topeltvaatega on tegelaskuju esitatud vahel lähedase ja sümpaatsena, vahel iroonilise kõrvalpilgu läbi peaaegu ebameeldivana. Peri kuju on küllap just seeläbi saanud elavaks ja köitvaks, tema lõputu kõikumine võitlushimu ja põgenemise vahel on edasi antud nüansikalt ja veenvalt.
Niisiis, autor ja nimitegelane on nooruses mõneti sarnase elukäiguga J Samuti on tuttavlik (eelmise) sajandivahetuse tudengielu, samas võtmes on seda kirjeldanud meiegi haritlased, kes maalt ülikoolilinna õppima tulid. Raamat on täis äkilisi pöördeid ja tegelikult on lõpp lausa ootamatu. Kas Per leidis selle õnne, mida otsis või mis see õnn õieti on? Tundub, et vastus neile küsimustele sõltub lugejast endast, tema elukogemusest ja meelelaadist.
