Tag Archives: Raamatusoovitused

Raamatusoovitus 2

Sofi Oksanen. Koertepark Varrak, 2020

Koertepark” on mitmel ajatasandil kulgev romaan tänapäeva Helsingist, Ukraina iseseisvusaastatest ja üheksakümnendate Eestist, elust ida ja lääne puutepunktis, ühiskonnas, mida valitseb korruptsioon. Romaanis kirjeldatud 10–11 aasta tagune Ukraina viiks lugeja justkui tagasi nõukogude aega: sama meeleolu, samad punased nelgid. Oksanen ei jää siiski selle juurde pidama, ta kirjutab ka pärast taasiseseisvumist ja eelkõige oranži revolutsiooni ajal riigis toimunud muutustest ja uuest leheküljest Ukraina ajaloos. Kogu selle taustal toob Oksanen selgelt ja vahedalt lugeja ette uue maailma: majandusharuks muudetud lastevabriku, kunstliku viljastamise ja surrogaatemaduse ning õigustest ilmajäetud, armutult ärakasutatud doonorid. Raamat on loetav kui Euroopa lähiajalugu vaatlev realistlik romaan ja ühtlasi ka kui psühholoogiline põnevik. Eelkõige on see aga inimlik lugu lojaalsusest ja armastusest, oma lapsed kaotanud naisest ja valede jõust.

Åsa Hellberg Tere tulemast Flanaganssi. Varrak, 2020

1960-ndate London. Ühiskonna eliit, aristokraadid ja ärimehed tunglevad Flanagansi luksushotellis – Linda Lansingi legendaarselt peolt puudumine tähendab katastroofi. Ent keegi ei tea, kui kõrget hinda on Lindal edu eest maksta tulnud. Mitu korda on ta olnud alla andmas. Ta on üksik naine meeste maailmas.  Ehkki ta on juba kümme aastat hotelli omanik ja juht, ei aktsepteerita teda ikka veel. Põhjuseks on Linda onupojad Laurence ja Sebastian. Alates sellest, kui Linda lahkus Rootsist Fjällbackast, et võtta enda õlgadele vastutus isa elutöö eest, on onupojad tema vihased vaenlased. Nende meelest peaks Linda hotelli neile müüma ja Rootsi tagasi pöörduma ning nad ei vali vahendeid, et oma tahtmist saavutada. Romaanile on oodata järge vähemalt kahe raamatuna.

Åsa Hellberg on menukas rootsi kirjanik, kelle „Sonja” sarja raamatud on pälvinud ka rahvusvahelist tunnustust. Eesti keeles on temalt ilmunud „Sonja viimane soov” (2014) ja „Väike maailm” (2016).

Armin Kõomägi. Perifeeria kangelased. Loomingu raamatukogu, 2020

„Perifeeria kangelased“ on autori viies lühiproosakogu ning see  ilmus Loomingu Raamatukogus. Uus novellikogu sündis autori sõnul vajadusest ohjeldada oma lennukat fantaasiat. Igale peas keerlevale veidrale teemale lubas autor väljapääsuks täpselt 1000 sõna. 24 mininovelli tegelasi seob suur tegutsemistahe ja uudishimu, nad seavad aktiivselt maailma ja nihutavad perspektiive, olgu endal või lugude jutustajal: elurõõmus Villu, Saaremaa joogapensionärid, erilise psühholoogilise veenvusega kirjanikud, sihikindel muruniiduk ja seilav jääkaru. Armin Kõomägi tõdes, et ilmselt meeldib talle sellisel moel elu näha. “Mulle tundub, et vahel on vaja õige pisut muuta, et kõik meie ümber tunduks täiesti võimatu,” sõnas ta ja lisas, et “Perifeeria kangelasi” võib vaadata ka kui hoiatavat näidet. “Ma ütleks, et siin raamatus on ka minu enda jaoks pessimismi, isegi küünilist pessimismi.”

Mininovellides saavad sõna igapäevased tegelased, kuid kõike seda kerge absurdikiiksuga. Nii näeb lugeja maailma mururoboti silmade läbi või kuulab ära, mida arvab jääkaru kliimaaktivistide püüdlustest.      

Aino Pervik. Miniatuurid mälupõhjast. Salv, 2020

Poeetilised mälukillud kirjaniku lapsepõlvest avavad keerulist ajastut, tema perekonda ja nendega kokku juhtuvaid inimesi kohati üllatavatest, kohati aga üle aegade ulatuvatest üldinimlikest vaatepunktidest.

See raamat võiks olla ka mahukas mälestustekogu, mis maalib esile mineviku kaduvuse ja mälu kadumatuse, aegade muutuvuse ja muutumatuse — kuid seesama taju on siin esitatud põgusate sügavalt läbi tunnetatud pilguheitudena kauge lapsepõlve ja nooruse poole. Liigutav raamat, kus vähe lausudes väljendatakse mõõtmatut. Ülesehitus, st. pildikesed erinevatest aastatest, annavad edasi hõlmatuse – kirjutaja on elanud pika elu, mis tegelikult katab kogu sajandi. Ta otsib Youtube’ist filmilõike, mida lapsepõlves 20. sajandi esimesel poolel nägi, ta saab raamatu algul oma lapselapselt juubeliks CD-plaadi Miles Davise varaste salvestistega, kus on peal lood nt. aastast, kui tema ülikooli lõpetas. Ja siis tabab teda arusaam, millises ettevaatlikkuses ja hirmus tema põlvkond toona elas. Raamatu lõpp – noorem poeg on ta nullindatel oma bändi esinemisele Järvakanti kaasa võtnud. Kirjanik käib mööda lapsepõlveradu, uued inimesed, kõik teistmoodi, keegi ei mäleta, mis toona oli.  Ja ta nendibki: elu siin on uus – uus ja hoopis teine elu. Uued inimesed, uued maastikud. Ma ei arva, et kellelgi oleks mõtet minna kuhugi oma minevikku otsima. Me ei lähe ju ajas tagasi. Keegi ei lähe. Mitte keegi. Minevik säilib ainult mälus.

Age Oks. Liblikalend: tants läbi elu. Pilgrim, 2020

Tants on läbi aegade olnud inimese muutlike hingeseisundite üks ilmekamaid väljendusi. Age Oks, maailmaklassi baleriin, avab selles raamatus oma kirka ja küllusliku loojateekonna tagamaid. Lisaks jumalikule andele nõuab kunstniku saatus jäägitut pühendumist – ja mida avaram isiksus, seda lummavam looming. Teekond ja otsing iseendas, mis inspireerib, julgustab ja kutsub kaasa, loomine, küpsemine, mõistmine. See on läbikaalutud mõtisklus, mis loob atmosfääre ning avab naiseks olemist laiemalt. See on raamat, mis pakub inspiratsiooni nii unistuste poole pürgimiseks kui raskuste ületamiseks.
“Liblikalennus” saavad kokku Age Oksa tantsukunst, Doris Kareva tekst ja Stina Kase fotod. Äärmiselt poeetiline raamat valiti ka Eesti 2020. aasta 25 kaunima raamatu hulka.

Märt Treier. Hommikujutud varasele ärkajale. Hea lugu, 2020

Vikerraadio hommikuprogrammi „Vikerhommik“ saatejuht Märt Treier jagab selles raamatus oma humoorikaid tähelepanekuid igapäevaelust ja inimestest. Märt Treier ja Vikerraadio – need sõnad loovad mõnusa hommikutunde. See on vaimukas jutt ja hea muusika, mida vürtsitab oivaline iroonia. Parim osa sellest on saanud nüüd ka raamatuks.Raamat on armastusavaldus Eesti Raadiole, siinsetele inimestele ja väärtustele. Siin ta on kasvanud selleks, kelle pärast me reedeti varem üles tõuseme.

Valeri Maksimov Hiiumehe ränd. 2020.

Valeri Maksimov (2.10.1949) on Hiiumaal sündinud spordiajakirnjanik, kelle suurimaks kireks on olnud võrkpall. Ta lõpetas Tartu riikliku Ülikooli ajaloolasena ning on kuuel korral ( 1993-1998) valitud Eesti parimaks spordiajakirjanikuks. Kümme aastat juhtis Valeri Spordiajakirjanike Liitu ja tegi kaastööd Itaalia, Rootsi, Leedu, Soome ja Venemaa väljaannetele. Valeri Maksimov on kirjutanud kolm raamatut. Üheks neist on Eesti võrkpalli ajalugu sisaldav „Võrkpalli lugemik”. „Hiiumehe rännus” võtab endine spordiajakirjanik oma elu mälestuste kaudu kokku tehes seda  ajakirjanikule omase tabavuse, teravusega ja vaimukusega. Autor räägib huumoriseguses lühivormis oma loo, sealjuures kolme aasta pikkuse elu pansionis, või hooldekodus. Nägin: kes „pansionäridest” suudab veel naljatada või nalja lahti mõtestab, elab kauem. Tema poeg Aldo Maksimov on avaldanud populaarse reisijutu „Samose päevaraamatud”. Aldo ema Sille Maksimov on kunagi lühikest aega töötanud Rapla maakonnalehe toimetuses.

Aldo Maksimov. Samose päevaraamatud ehk kadunud maailma otsimas. Ühinenud Ajakirjad, 2020

Aldo ja tema pere Kreeka ajatelg on umbes 17 aastat pikk, sisaldades pikemaid ja lühemaid käike Kreekasse, nii üksi kui abikaasa ja lastega. 2018. aasta sügisel kolis Aldo koos pere, oma ema ja kõigi loomadega väikesele Kreeka saarele Sámosele päriseks. Raamatus kirjeldab autor enda ja oma pere elu saarel, teeb vahepõikeid teistele Kreeka saartele, räägib kohalikest – nende igapäevastest tegemistest ja eluolust üldse riigis, mida meedias kiputakse tihtilugu sildistama laisklejate maaks –, ja värvikatest külalistest oma puhkekülas, mille iga majake kannab mõne kuulsa eesti kirjaniku nime.

Jaan Kaplinski: Lugedes tunnen, kuidas mingi osa minust jäi Samosele uitama mööda teid mäenõlvadel ja mere ääres, oliiviistandike ja üksikute, osalt mahajäetud talude ning kuuride vahel. Mäletan matkamisi Tiiaga kabelite juurde, supelretki Aldo ja Marioniga sooja mere äärde, kus pääle meie polnud kedagi. Üllatas mind see, kui paljusid saari, linnu ja külasid Kreekas Aldo tunneb. Olen ise saartefänn ja nukraks teeb, et neid kümneid saari, millest ta kirjutab, ei saa ma enam kunagi selles elus näha. Aga tänu Aldo raamatule saan neist ikka omal kombel osa.

Jaan Kaplinski. Piirpääsukese Euroopa: Baikalist Assoorideni. Hea Lugu, 2020

Jaan Kaplinski reisikirjade kogu viib meid koos autoriga sentimentaalsetele teekondadele. Kogetud maad, kaugel kohatud inimesed ning mõtted ja meeleolud. Erilise soojusega kirjutab Jaan Portugalist, kuhu ta viimastel aastatel on sageli läinud sooja otsima, aga leidnud sealt endale lähedase kultuuri. Raamatut raamistab loodus, mille tundlik vaatleja autor alati on olnud, täpsemalt piirpääsukesed, kelle hääled Toomel ikka kevadet on kuulutanud ja keda Jaan on kohanud isegi Madeiral. Autor võrdleb nendega ennastki: „Miks ma neist lindudest nii pikalt kirjutan? Sellepärast, et viimasel ajal olen neile palju mõelnud. On sõna „hingelind“, mis on vanadel eestlastel tähendanud ehk inimese hinge, kes võis linnu kujul kehast välja lennata ja (hääl juhul) sinna tagasi tulla.“. „Piirpääsukese Euroopa“ katab 27 Euroopa  riiki. Jutulõng saab alguse Venemaast, Lätist, Leedust ja Poolast, liigub seejärel Skandinaaviasse, sealt edasi Briti saartele, siis Prantsusmaale, Saksamaale, tagasi Ida-Euroopasse, siis Balkanile, sealt Kreekasse, Maltale, Itaaliasse, Hispaaniasse ja viimaks Portugali, mis on selgelt autori südamemaa. Mis lisab Kaplinski reisidele sügavust, on tema lai keelteoskus. Neid riike Euroopas, kus ta ei saa kohalikega suheldud, võib üles lugeda ühe käe sõrmedel. Nende hulka kuuluvadki vist vaid Island ja mõned Balkani riigid. Isegi Kreekas saab ta taksojuhiga kreeka keeles jutud aetud.

Tõnu Õnnepalu soovitab: “Oli aeg, kui suletud piirid panid unistama piiritagusest Euroopast. Oli aeg, kui seda sai uurida ja avastada lausa tüdimuseni. On taas aeg, kui vaid piirpääsuksed ja teised linnud võivad Euroopas vabalt kõiki piire ületada. Niisugusel hetkel on see raamat just õige lugemine. Palju äratundmist ja mõtteainet.”

Kertu Jukkum. Ma naeran, et ma nutan. Rahva Raamat, 2020

See ei ole ainult 800-kilomeetrine palverännak. See on kaks korda pikem teekond oma sisemaailma servale ja tagasi. Läbi porimülgaste ja vihma, mis vaheldumas päikese ja hingematvate vaadetega, rändab Kertu valutavat ihu ja  liikumiskeelde trotsides läbi Hispaania. Valusate ja ilusate lapsepõlvemälestuste, leina ja leppimiste kaudu käib Kertu hingevaluga võideldes ka läbi iseenda. Kertu tõestab, et tegelikult ei ole meil aimugi, kui palju kaugemale suudame minna hetkest, mida peame oma taluvuse viimaseks piiriks.

Köitev on palverännaku rõõmsameelne ja pingevaba olemine. Vürtsitatuna mõnusa huumoriga – hea, kui inimene oskab enda üle nalja heita. Kõik, kes rännakutel käinud, teavad, kui väärtuslikud on hetked pärast pikka, vahel piinarikast teekonda. Väikesed rõõmud nagu soe dušš, hubases seltskonnas veedetud õhtu ja südamest südamesse jutuajamised on need, mis loovad retke.

Argo Ideon. Rahvusvahelised mehed. Hea Lugu, 2020

“Eesti hilisajaloos on vähe perioode, mis peidavad endas nii palju põnevat ja hoogsat, kui see kümnend, mis päädis Euroopa Liidu ja NATOga ühinemisega 2004. aasta kevadel. See polnud enam iseseisvuse taastamise aeg, üleminekuaeg oli läbi. Eesti riik oli juba olemas ja toimis. Välisministeeriumi algust on ilukirjanduslikus kastmes serveerinud suurepäraselt Mihkel Mutt oma romaanis „Rahvusvaheline mees“. Argo Ideon kirjeldab siinses raamatus Eesti rahvusvahelisi mehi ja naisi, välissuhtluse teatud sündmusi ning protsesse pigem dokumentaalses võtmes, hõlmates laias laastus ajavahemikku 1994. aasta algusest kuni 2004. aasta kevadeni.  Arvatavasti ahvatleb pealkiri “Rahvusvahelised mehed” raamatut kätte haarama nii kirjanduse- kui välispoliitikahuvilist lugejat, rääkimata kunagisest välisministeeriumi töötajast. Ideoni välispoliitilise maiguga subjektiivne jutustus sisaldab dokumentaalset valikut ajajärgust.  Mõistagi ei tegutse selles loos väljamõeldud (kaudselt äratuntavate prototüüpidega) tegelased, vaid vägagi reaalsed ja konkreetsed inimesed. Nende seast võib läbivaks peategelaseks pidada meest, keda mainitakse sissejuhatuses järgmisel moel: “Mitmete põnevate sündmuste kirjeldamisel oli asendamatu endise kantsleri Indrek Tarandi kui kohalolnu ja pealtnägija toetus. Kui otsida Ideoni käsitlusest põnevust, siis osutubki raamatu päästeingliks just Tarand, kuna nii mõnigi tema vahendatud lugu lisab kogu loole hädavajalikku vürtsi.

Saima Parbo. Jättes seljataha Eesti. Äripäev, 2020.

Saima Parbo oli tavaline eesti koolitüdruk, kelle turvaline lapsepõlv sai lõplikult läbi päeval, mil taganev Saksa sõjavägi korraldas 1944. aastal Narvas evakueerimise. Olles juba kaotanud küüditamise tõttu oma isa, jäi Saima nüüd ilma kodust, lõpuks ka kodumaast. Põgenedes läheneva rinde eest, tuli iga päev võidelda ellujäämise nimel ja kohaneda eluga võõrriigis. Läbielatut jäädvustas ta päev-päevalt oma päevikusse, mis nüüd avalikkuse ette jõuab.Parbo päevik annab harukordse võimaluse näha sõda lapse pilgu läbi. Oma vanuse kohta tähelepanuväärselt nõtke sulega kirjutaja toob meieni maailma, kuhu on põimitud sügav kurbus elu pidepunktide kaotamise pärast, hirm tuleviku ees ning samas hetked, mis ajavad nõrkemiseni naerma.

Peale päeviku sisaldab raamat meenutusi lapsepõlvest sõja eel ning tema intervjuud, kus ta kirjeldab kohtumist abikaasa, mäetöösturi Sir Arvi Parboga ning nende elu Austraalias.

Jaan Kross. Sobimatute seikade võlu: XX sajand Jaan Krossi novellides. EKSA, 2020

Raamatusse on kogutud 25 Jaan Krossi nn omaeluloolist novelli esmailmumisaastatega 1980–2004. Ühiste kaante vahel moodustub neist mahukas jutustus, mis visandab kirjaniku või temasarnase tegelase elukaare poisipõlvest hilise eani. Samuti annab see Krossi vaate läbi pildi XX sajandi Eesti ajaloost. Novellikogumikule on järelsõna kirjutanud Johanna Ross. Jaan Kross oskas kirjutada häid žanripuhtaid novelle, puändiga ja puha; ta ei pidanud kinni kivistunud kaanonitest. Ta armastas mängida sõnade ja kujutamisviisiga, väikest suureks rääkida ja vastupidi. Autori leivanumber seisnebki sobimatu sobima panemises.

Jaan Kross. Kallid krantsid: kirjad vangilaagritest ja asumiselt Siberis 1946-1954. Eesti Üliõpilaste Seltsi kirjastus, 2021.

Kogumikus publitseeritakse esinduslik valik kirjanik Jaan Krossi hiljuti avastatud kirjavahetusest oma lähedastega ajast, mil ta oli vanilaagrites ja sundasumisel N. Liidus. Hiljuti taasleitud suure kirjandusliku, kultuuriloolise ja ajaloolise väärtusega kirjavahetus annab vahetu pildi noore Jaan Krossi kujunemisest. Vaatamata inimlikult traagilisele kontekstile peegeldab Jaan Krossi kirjavahetus lootust ja elujaatust. Kirjad sisaldavad ka mitmeid varem tundmata luuletusi. Raamatu on eessõna ja põhjalike kommentaaridega varustanud kirjaniku poeg Eerik-Niiles Kross.

Olga Pogodina-Kuzmina. Uraan. Tänapäev, 2020

1953. aasta Nõukogude Eestis. Salajane Kombinaat nr. 7 peab tagama uraani katkematu tarnimise Nõukogude aatomiprojekti jaoks. Direktor Gakov saab teada kavatsetavast diversioonist tootmisüksuses. Samal ajal hakkavad linnakeses toimuma mõistatuslikud mõrvad. Nõukogudemaa aga elab läbi muutuste aega – Stalini surm pöörab kogu varasema elukorralduse uude suunda.

Romaan põhineb suletud Sillamäe linna elanike mälestustel ning hiljuti avatud CIA arhiivist leitud dokumentaalsel materjalil. Tekstis on kasutatud  tegelikke dokumente, mille ümber on kirjutatud spioonilugu, Stalini surma-aasta lugu, Sillamäe rajamise lugu… . Peterburi autori teost võib külma rahuga määrata krimi- ja spiooniromaaniks, sest toimuvad salapärased tapatööd ning valmistatakse ette diversiooni. Kuid samas on raamat ka metsavennaromaan, tööstusromaan, vanglaromaan, armastusromaan, lapsepõlveromaan, okupatsiooniromaan… Igal juhul soovitan lugeda – kuigi tõsi, kõik on pahasti, õnnetuid lõppe jagub. Ja võib-olla  kujutatakse eestlasi liiga šabloonselt või sakslaslikena. Aga eks me ju teisalt oleme ka.

Thomas Savage. Koera vägi. Tänapäev, 2020

Ameerika kirjanik Thomas Savage (1915-2003) loominguline karjäär ulatub üle viie aastakümne. Ta kirjutas 13 romaani, millest „Koera vägi” on üks tähelepanuväärsemaid ja ainus, mis Eesti keeles ilmunud. Teos ilmus algselt 1967. aastal. Vahepeal unustusehõlma vajunud raamat on viimastel aastatel mõjukate autorite toetusel uuesti tähelepanu saanud ning sellest on valmimas filmiversioon. Raamatu tegevus toimub suures Montana rantšos ning romaani keskmes on kaks äärmiselt erineva natuuriga venda, kelle omavaheline suhe on leebelt öeldes keeruline. Phil on ablas lugeja ja suurepärane jutuvestja; George õpib aeglaselt ja on end pereärile pühendanud töörühmaja. Phil on õel sadist, George leebe, armastav hing. Kui aga George abiellub ja oma naise rantšosse elama toob, alustab Phil venna naise vastu halastamatut sõjakäiku. Aga tema teel seisab ees ootamatu kaitsja.

Karantiiniaja lugemissoovitused lastele ja noortele

Rapla Keskraamatukogu noorte- ja lastelehele on lisatud nimekiri raamatutest, mida võiks lugeda. Raamatute nimekirja leiab SIIT.