Ajalugu

Rapla raamatukogu 110. aastapäevaks  koostatud pildilist ajaloolist ülevaadet vaata SIIT.

Esimesed aastakümned

Rapla raamatukogu alguse ülestähendamiseks on mõttekas minna ajas tagasi 19. sajandi lõppu.  Eesti- ja Liivimaal asutati riiklikke institutsioone – karskuskuratooriume, et võidelda alkoholi ülemäärase tarvitamise vastu. Sel eesmärgil avati teemaju ja sööklaid ning korraldati meelelahutusi. Paralleelselt tegutsesid ka rahva poolt loodud karskusseltsid. Kuratooriumid olid valitseva tsaaririigi ideoloogia – venestamise levitajateks. Seda eesmärki teenis ka lugemistubade ja raamatukogude asutamine.

Sarnaselt kulgesid sündmused ka Raplas, kus juba 1893 oli loodud karskusselts, kellel oli luba, kuid mitte raha raamatukogu asutamiseks.
1903. aastal alustas karskuskuratooriumi teemajas tegevust raamatukogu-lugemistuba. Kuratooriumid leidsid kõlapinda rohkem just Põhja-Eestis, kus raamatukogud olid seni nõrgalt arenenud. Kuratooriumide tööd juhtisid maakonnakomiteed, mis koosnesid kohalikest tähtsamatest ametimeestest. Raplas oli tol ajal komitee esimees proviisor Hans Saat, kes oli niisiis teemaja ning raamatukogu rajaja. Need paiknesid postimajas.

Sajandivahetusel oli Rapla alevikus umbes 250 elanikku. Karskusseltsid püüdsid kuratooriumidega kontakti leida ja paiguti koos töötada, kuid kuratooriumid suhtusid seltsidesse vaenulikult. On alust arvata, et Raplas see nii polnud ja seltsid ning kuratooriumid astusid ühte jalga. Kuratooriumi raamatukogu toimis veel ka kümme aastat peale loomist. On teada, et 1913. a. sisaldas kogu ca 1500 raamatut, millest peaaegu pooled olid venekeelsed. Raamatukogu oli avatud kaks korda nädalas – pühapäeval ja neljapäeval kell 12-15. Sel aastal tuli Raplasse algkooli juhatajana tööle Anton Künnapuu (Marju Lauristini vanaisa), kellele kuulus kuratooriumi raamatukogu üle järelevalve selle eksisteerimise lõpul. Aastate 1914-1916 kohta puuduvad dokumentaalselt tõestatud andmed raamatukogu olemasolu kohta Raplas.

1917. aasta 16. juulil peeti Raplas haridusseltsi asutamise koosolek. Pandi alus raamatukogule, näitetrupile, laulukoorile jm. 1918. a. ostis loodud selts Alu mõisnikult R. Lilienfeldtilt hoone, milles oli postkontor ja kus oli asunud ka varasem raamatukogu. Nüüdki leidis raamatukogu selles koha.

Esimeseks Rapla Hariduse Seltsi rahvaraamatukogu juhatajaks oli keskkooliharidusega õpetajanna Hilda Leo. Raamatukogu oli lahti pühapäeviti ja lugemislaud iga päev. 1920. aastal oli kogul 1200 raamatut ja 118 lugejat. Elanikke oli Raplas tol ajal tuhande ringis. Hilda Leost räägiti kui energilisest, entusiastlikust, agarast ja mitmekülgsete huvidega inimesest, kelle varajast surma 1924. a ümbritseb salapära. Peale seda kantud suur hulk kirjandust kohalike elanike poolt laiali, sest keegi enam kogu eest hoolt ei kandnud, nagu ilmneb mälestustest. Õnneks oli see aeg üürike, sest alates aprillist 1925 on raamatukogu tegevus taas kontrolli all.
Haridusseltsi raamatukogu ühendati avalike raamatukogude võrku ning ta hakkas saama ka riigilt mõningast rahalist toetust. Nimetatud perioodist on säilinud raamatukogu komisjoni protokolliraamat. Raamatukogu juhatajaks sai A. Roosiman.

1930 töötati välja raamatukogu kodukord. Raamatukogu oli avatud igal pühapäeval kell 11-13 ja lugemiseks anti koju kuni 5 raamatut neljaks nädalaks. Tähtajaks tagastamata trükiste eest nõuti viivist 5 senti nädalas iga raamatu kohta. Perekondadesse, kus esines nakkushaigusi, teoseid ei antud. Vihik-kataloogi asemel otsustati kaart-kataloog sisse seada, sest raamatufond oli kasvanud kahe tuhandeni.

1931 valiti uueks raamatukoguhoidjaks panga kassapidaja Tõnis Kildema, kes koos poja Kallioga läbis Tallinnas kursuse ja nad said raamatukoguhoidja kutsetunnistuse. Peale Tõnis Kildema arreteerimist 1941. aastal (suri 1942 Siberis) oli kuni 1944 raamatukogu juhatajaks Kallio Kildema, kellest hiljem sai geograaf, geograafiaõpikute autor, mullateadlane ja Tallinna Botaanikaaia vanemteadur.

Nõukogude aeg

Raamatukogu tegi läbi nimevahetusi. Aastal 1950 sai Raplast rajoonikeskus, raamatukogust rajooniraamatukogu. 1940 – 1950-ndad aastad möödusid enneolematu tsensuuri tingimustes, kui vastavalt ENSV Hariduse Rahvakomissariaadi Teatajas avaldatud nimestikele olid raamatukogud kohustatud maha kandma praktiliselt kogu eelmistel aastakümnetel muretsetud kirjanduse. Aastail 1940 ja 1946-1951 kõrvaldati Rapla raamatukogust 1500 köidet kui mittesoovitavat. Mõned näited protokolliraamatule toetudes: Gailiti “Isade maa”, Šolohhovi “Vaikne Don”, Steineri “Lapsekasvatus”, Underi “Rõõm ühest ilusast päevast”, Lutsu “Inderlin”, Suitsu “Tuulemaa”, Maupassanti “Nülitud käsi”, Kärneri “Lehed tuulde,” Hamsuni “Paan”, Wallace’i “Vaimude org”, “Ungari kirjanduse ülevaade”, “Mõistlik mesinik”, ajakirjad “Looming” ja “Eesti Kirjandus”.

1945-1950 oli raamatukogu juhatajaks Aliide Roose, kes tegi oma tööd vastutus- ja kohusetundega niipalju kui valitsev kord lubas. Ka võitles ta raamatukogu paremate tingimuste saamise nimel, mis ka õnnestus. Tema ajal alustasid tööd laenutuspunktid ümbruskonna külades, raamatufond hakkas kiiresti täienema, kuid hoopis teisesisulise kirjandusega. Raamatukogude kanda oli tohutu ideoloogiline taak. 1947. aastast säilinud päeviku mustand kõneleb, et kogu oli sageli suletud seoses viljavarumiskampaaniatega. 1950-1960ndate aastate raamatukoguhoidjatel on meenutada rumalaid nõudmisi, mõttetuid aruandeid ja ülesandeid; nad kadestavad tänaseid kolleege, kes on sellest vabad.

1952 loodi Raplas lasteraamatukogu. Rajooniraamatukogust eraldati lastekirjandus ning osa teadus- ja ilukirjandusest. Lasteraamatukogu esimeseks juhatajaks sai Ella Allik, paari aasta pärast Saima Tamre, kes pidas seda ametit ühtekokku peaaegu 30 aastat.

Rajoonikogu juhatajatena töötasid Ludmilla Mätas (1951-1953), Selma Kosenko (1954-1956), Mall Kallaste (1956-1972), Tiiu Hiielo (1973-1975), Lii Rohula (1975-1977). 1978 tuli Rapla Keskraamatukogu juhatajaks Ilvi Laidna, kes pani ameti maha 2005. a alguses. Septembris 2005 alustas juhatajana tööd Õie Paaslepp.

50 aastaga raamatukogu põhinäitajad kümnekordistusid, sama oli ka elanike arvuga alevis. Ajapikku muutus kaader, saadi juurde spetsialistide kohti. Suurem osa töötajaid oli erialase kesk- või kõrgharidusega. Totrad nõudmised olid vähem totrad ja süvenes oskus tööle ideoloogiliselt õige värv juurde kirjutada. Sellised tendentsid olid vaieldamatult mujalgi ja kogude koostis sarnanes koduraamatukogudega (kui ühiskondlik-poliitiline osa välja arvata).

Alles 1974. aastal, peale 70aastast tegevust ühes hoones sai Rapla raamatukogu kasutamiseks Viljandi mnt 9 majas esimese ja keldrikorruse, mis vabanesid seoses partei- ja komsomolikomitee kolimisega valminud haldushoonesse; hiljem saadi ka teine korrus, mis läks lugemissaalile ja komplekteerimisosakonnale. Taasiseseisvumise alguseks oli ka see ehitis lootusetult kitsaks jäänud ja aeg tõi uusi probleeme.

Tänane Rapla raamatukogu

1990. aastate algul oli Eestis omandireform täies hoos. Raamatukogu maja tagastati endisele omanikule ja raamatukogu ees seisis eksistentsi küsimus. Linna- ja maavalitsus lahendasid selle investeerimisotsusega, mida kahjuks kõik heaks ei kiitnud. Nimelt pandi kinni üks vakantsete kohtadega lasteaed, seal käivad lapsed jaotati teiste lasteasutuste vahel. Ometi tuli meil ära näha ka mudilaste pikett lasteaia sulgemise ja justkui ka raamatukogu vastu.

Peale vajalike ümber- ja juurdeehitustööde teostamist, kus arvestati ka raamatukoguhoidjate soove, avati uus raamatukogu hoone pidulikult 10. aprillil 1996 aadressil Lasteaia 5.

Tähtsaim muutus oli lasteosakonna kaotamine; see on erisus, mida meie endised ja tänased lastetöötajad senini ette heidavad. Kogu lastega seonduv valdkond sai teenindusosakonna töölõiguks. Asjal on omajagu puudusi ja voorusi.

Üle saja aasta on raamatukogu Raplas järjekindlalt oma rada astunud. Usutavasti jääb paberkandjal olev informatsioon ja emotsioon kestma elektroonilise kõrval, arenevad infotehnoloogilised võimalused ja suureneb erinevat laadi teavikute ilmumine ja kasutamine. Püsima jäävad raamatukogu traditsioonilised rollid, nendega kaasnevad vaid uued väljakutsed ja võimalused.