Eesti minu südames-EV100

EV 100 aastapäevaks pakume iga kuu valiku eesti luuletajate loomingut.

JUUNI

 

Kõrge kuusk mu läve ees

on mu kodumaa.

Juuripidi minu sees

on mu kodumaa.

Kase vari rohu peal

on mu kodumaa.

Salamärgid tohu peal

on mu kodumaa.

Pihlakamarjad pihlapuus

 on mu kodumaa.

Mõrkjas maitse neist mu suus

on mu kodumaa.

                                                                       Ellen Niit „Kodumaa

 

MAI

Mida ma veel hoian,

keda ma veel kaitsen,

kui mitte sind,

mu kodune maa?

Kes mulle kingiks keele

ilusa, elusa laulu,

kui mitte sina,

mu kodune maa?

mida mõista võiksin,

kes saaks aru minust,

kui mitte sina,

mu isa maa?

Kes mind maailmas saadaks,

kes mind tagasi võtaks,

kui mitte sina,

mu ema maa?

 

          Leelo Tungal  „Isa-ema maa”

 

Mu kodu ei piira metsikud mäed,

mis kõrguvad pilvede alla.

Mu kodu ei emba müüride käed

ja tihti ta värav on valla.

 

Mu kodu  ei ümbritse põhjatud sood

ja laaned ei valva ta rahu.

Mu kodu on väike ja minuga koos

mu pere siia vaid mahub.

 

Kord aastas ta nurmedel vili loob pead

ja nõrk on ta koskede kohin.

Ta on nii väike, et tihti ei tea –

kas temast lauldagi tohib

 

            Juhan Saar „Mu Kodu”

 

APRILL

Mu kodu on kodumaa värvi-

valgete kaskede,

meelespealillede,

punase pihlaka värvi.

 

Mu kodu on kodumaa värvi-

kollaste põldude,

vaarikamarjade,

lumiste luhtade värvi.

 

Mu kodu on kodumaa värvi-

kõigi ta paljude,

paljude laste

rõõmsate silmade värvi.

                           Olivia Saar „Mis värvi on kodumaa”

 

Kodumaa on kõige kodusem maa,

kus laps võib julgesti astuda.

Ta on liivakasti- ja karjamaa,

seenemetsa- ja marjamaa,

lumememme- ja uisumaa,

lasteaia- ja koolimaa,

mängumaa ja hoolemaa.

 

Kodumaal on ema hellad silmad,

isa tugevad ja soojad käed.

Kodumaa on ainus terves ilmas.

Hoiab sind. Sa teda hoidma jääd.

            Maimu Linnamägi „Lapse kodumaa”

  

MÄRTS

 

On püha mulle kodumaa muld

                                                        Anna Haava

Ükskõik kui suur või väike
on minu kodumaa,
ja kas ta mull’ annab ka kõike,
mis ihkan ja igatsen ma –
kas mul ka heledaid päevi on siin
või millist vaevadeteed ma käin
ja oma kodust mu kodumaal ilma ehk jäin –
Ah, ükstakõik!
On püha mulle
mu kodumaa muld!
Ja kodumaa päikesest
joon mina elutuld!
Ja mis mu vaimus ning hinges elab valguslist,
mis töös ja teos saan tuua tululist –
toon mina selle mu kodumaa jõust:
kuis kodumaa mullast ju olen võetud,
mu Jumalast kodumaavaimuga laetud
ja kodumaahingega hingestet.
– Ja kui mu muldne kuju mullaks jälle saab –
mu kodumaa külge see peotäis põrmu jääb.

 

 

 

 

Mu kallis Eesti emakeel,
kuis kaunist kõlad sa,
mu kallim ehe eluteel
ja armsam saatija!

Kus kuulen sinu kandlehäält,
sääl südant rõõmustad,
sääl surud mured kulmu päält
ja kurbust kaotad.

Sa üksi südamesse mul
võid tulel tungida,
ükspäinis elu osaks sul
ja luule laulussa.

Su pärast
rõõmus on mu meel,
su ilu imetlen:
sust kõlagu mu kandlekeel,
su kasuks kõnelen!

                        Jaan Bergmann

 

      

Nagu kaunis heli kandlekeelest,
nagu lõokse lõksuv hääl,
nagu laulud linnu lahkest meelest,
nagu kellakõlin aasa pääl –
süda sulab, mõnul mõlgub meel –
kõlad kõrvu, Eesti emakeel.

                                                                                 

                                                       Karl August Hermann

 

 


VEEBRUAR

Elan oma väikest elu

                                                 Virve Osila

Mu isamaa, Ma olen sinust võetud, 
said sünnihetkel südameks mu sees –
nii palju valusid meil koos on läbi põetud;
me teame mõlemad, neid ootab veelgi ees.

Ei ole rõõmudestki olnud puudust –
mis õnn, kui jalge all on kodupind!
Me teineteisele ei murra truudust,
ma sinult tuge saades ise toetan sind.

Ma armastan su suve, sügist, talve
ja usun ikka uusi kevadeid….
ning pöördun Suure Looja poole palves,
et Tema õnnistaks ja kaitseks meid.

Me igatsust ja aateid muld ei mata,
sest orjastada südameid ei saa.
MA usun HOMSET; kõigest hoolimata
ma sinu tugevusse usun, Maarjamaa.

Sa alanduste kiuste püsid jalgel.
Sa olid. Oled. Igavesti jääd.
Kesk talve õitsed sini-musta-valges, mu isamaa.

ON TÄNA SINU PÄEV…

 See väike maa

                                 Leelo Tungal

See väike maa siin põhjataeva all-
kolmveerand aastat külm ja valkjashall-,
kus igihaljad on vaid okaspuud,
kus valgust täis on ainult suvekuud,
kus talvepäike tõustes loojub taas,
kus kooliteel on tume jää kui klaas,
kus rahvalauludel on nukker meelelaad-
see on su sünnimaa.

Just sina mõista saad
ta rõõme, muresid ja valusid,
ta linnatänavaid, ta väiketalusid,
ta põlde, metsi, jõgesid ja merd,
ta meelelaadi, talitsetud verd.
Siin on su isamaa, su emakeel-
kui sina neid ei mõistaks,
kes siis veel?
Just sina ühes isa-emaga
saad targemaks ja paremaks
koos temaga.

 


JAANUAR

Valik luuletusi internetist. Autorid teadmata.

Miks armastan Eestit

Kui küsiksid, kus elan ma,

siis uhkusega vastaksin,

mu süda paikneb Eestimaal

ning see ei muutu iial.

 

Kui küsiksid, mis head on seal,

siis uhkusega vastaksin,

et seda kõike ilusat

ise nägema sa pead.

 

Kui küsiksid, kes elab seal,

siis uhkusega vastaksin,

seal elab rahvas ühtne, hea,

seal elad sina, mina ka.

 

 

Eestimaa väike

Sini-must-valge

soe ja karge,

metsad ja veed

kruusased teed.

Sood ja saared,

vikerkaared

tuuled ja äike

ise nii väike.

Mu kodumaa, Eesti

 Mu kodumaa, mu Eestimaa –

nii väike kaardil tundub ta.

Ta paene pank on mulle koduks

ja laiuv põld mu toidulaud.

 

Tal merepiir ning liivarand,

saari palju, on neemed,

järved, jõed ja metsaveered,

aasad, niidud, kõik kallid minule.

 

Mu kodumaa, sind armastan

ja hoian oma südames,

sind kaitsen iga ohu eest.

 

Eestimaa

Eestil on oma meel,

Eestil oma keel.

Sinu sünnipäeva tähistame,

talvel sulle laulame.

Isamaa,mu isamaa,

mu armas Eestimaa.

Austa oma maad,

Armasta kodumaad!