Eesti minu südames-EV100
EV 100 aastapäevaks pakume iga kuu valiku eesti luuletajate loomingut.
OKTOOBER
Sünnist saati südames rõõmuga kannan
isalt päritud maad ja emalt päritud keelt.
Neist kumbagi enesest ära ei anna
ning ükski vägi ei muuda mu meelt.
Seda maad haris isa, mis mul on all jalge;
ema laule ma kuulen, kui omi ma loon.
Laudalaka peal peidetud sini-must-valget
ma luulekangasse mustriks koon.
Kord isamaa oma hõlma mind võtab,
emakeeles mu laule lauldakse veel;
kuigi meeletu maailm muutustes tõttab,
usun siiski: jääb alles mu maa… ja mu keel
Virve Osila „Paigalrändaja”
SEPTEMBER
Süda, kuis sa ruttu tõused
kuumalt rinnus tuksuma,
kui su nime suhu võtan,
püha Eesti – isamaa!
Head olen näind ja paha,
mõnda jõudsin kaota,
mõnda elus jätta maha –
sind ei iial unusta!
Sinu rinnal olen hingand,
kui ma vaevalt astusin.
Sinu õhku olen joonud,
kui ma rõõmust hõiskasin.
Minu pisaraid sa näinud,
minu muret kuulnud sa –
Eestimaa mu tööd, mu laulu,
sul neid tulin rääkima.
Oh ei jõua iial öelda ma,
kuis täidad südame!
Sinu rüppe tahan heita ma
kord viimse unele.
Ema kombel kinni kata
lapse tuksvat rinda sa.
Eesti muld ja Eesti süda –
kes neid jõuaks lahuta.
Lydia Koidula / Rein Rannap „Eesti muld ja eesti süda „
Sügis on lehtedes, sügis on puudes,
sügis on mõnuga möllavas tuules,
sügis on tormis ja sügis on marus,
sügis on unega võitlevas karus,
sügis on mahlases õunas ja ploomis,
sügis on kahjuks ka iga kord koolis.
Sügis on lahedalt lahke ja laristav,
mõnikord kärsitu, kiire ja paristav,
vilju toob ikka süle ning seljaga,
vett kallab kaela naeru ja naljaga,
uksed lööb pauguga tagantkätt kinni,
peod hõõrub pidevalt pühkides villi.
Vajub siis väsinult samblasse sängi,
juba ta norskabki, kinni on silm.
Rajad on täis tema porised jälgi,
päikene paistab ja ilus on ilm.
Jaanus Vaiksoo „Sügis on lehtedes, sügis on puudes”
AUGUST
Meie ei taha olla, ei ole
vaikiv, unelev lehekülg
aegade raamatus;
meie otsaette on kirjutatud
elusõna!
Meie silmades säravad sädemed,
meie põues lainetab julgus ja jõud,
hoovab elu!
Meie ulatame käed pilvede poole!
Meie sammume suure sihi poole:
meie tahame elada ja kirjutada
aegade-raamatusse….
Anna Haava „Meie 1905”
JUULI
Siin oled kasvanud tasasel maal.
Siit on su rahu ja tasakaal.
Munamägi on pilvepiir.
Pilv on madal ja hall nagu hiir.
Maailmapilet su kätte anti.
Maailm on lahti mõndagi kanti.
Nende seenemetsade sekka
ikka kuid tuled kui musulman Mekka.
Siin oled sündinud. Tasasel maal.
Siin on su rahu ja tasakaal.
Paul -Eerik Rummo „Siin oled kasvanud. Tasasel maal…”
JUUNI
Kõrge kuusk mu läve ees
on mu kodumaa.
Juuripidi minu sees
on mu kodumaa.
Kase vari rohu peal
on mu kodumaa.
Salamärgid tohu peal
on mu kodumaa.
Pihlakamarjad pihlapuus
on mu kodumaa.
Mõrkjas maitse neist mu suus
on mu kodumaa.
Ellen Niit „Kodumaa
MAI
Mida ma veel hoian,
keda ma veel kaitsen,
kui mitte sind,
mu kodune maa?
Kes mulle kingiks keele
ilusa, elusa laulu,
kui mitte sina,
mu kodune maa?
mida mõista võiksin,
kes saaks aru minust,
kui mitte sina,
mu isa maa?
Kes mind maailmas saadaks,
kes mind tagasi võtaks,
kui mitte sina,
mu ema maa?
Leelo Tungal „Isa-ema maa”
Mu kodu ei piira metsikud mäed,
mis kõrguvad pilvede alla.
Mu kodu ei emba müüride käed
ja tihti ta värav on valla.
Mu kodu ei ümbritse põhjatud sood
ja laaned ei valva ta rahu.
Mu kodu on väike ja minuga koos
mu pere siia vaid mahub.
Kord aastas ta nurmedel vili loob pead
ja nõrk on ta koskede kohin.
Ta on nii väike, et tihti ei tea –
kas temast lauldagi tohib
Juhan Saar „Mu Kodu”
APRILL
Mu kodu on kodumaa värvi-
valgete kaskede,
meelespealillede,
punase pihlaka värvi.
Mu kodu on kodumaa värvi-
kollaste põldude,
vaarikamarjade,
lumiste luhtade värvi.
Mu kodu on kodumaa värvi-
kõigi ta paljude,
paljude laste
rõõmsate silmade värvi.
Olivia Saar „Mis värvi on kodumaa”
Kodumaa on kõige kodusem maa,
kus laps võib julgesti astuda.
Ta on liivakasti- ja karjamaa,
seenemetsa- ja marjamaa,
lumememme- ja uisumaa,
lasteaia- ja koolimaa,
mängumaa ja hoolemaa.
Kodumaal on ema hellad silmad,
isa tugevad ja soojad käed.
Kodumaa on ainus terves ilmas.
Hoiab sind. Sa teda hoidma jääd.
Maimu Linnamägi „Lapse kodumaa”
MÄRTS
On püha mulle kodumaa muld
Anna Haava
Ükskõik kui suur või väike
on minu kodumaa,
ja kas ta mull’ annab ka kõike,
mis ihkan ja igatsen ma –
kas mul ka heledaid päevi on siin
või millist vaevadeteed ma käin
ja oma kodust mu kodumaal ilma ehk jäin –
Ah, ükstakõik!
On püha mulle
mu kodumaa muld!
Ja kodumaa päikesest
joon mina elutuld!
Ja mis mu vaimus ning hinges elab valguslist,
mis töös ja teos saan tuua tululist –
toon mina selle mu kodumaa jõust:
kuis kodumaa mullast ju olen võetud,
mu Jumalast kodumaavaimuga laetud
ja kodumaahingega hingestet.
– Ja kui mu muldne kuju mullaks jälle saab –
mu kodumaa külge see peotäis põrmu jääb.
Mu kallis Eesti emakeel,
kuis kaunist kõlad sa,
mu kallim ehe eluteel
ja armsam saatija!
Kus kuulen sinu kandlehäält,
sääl südant rõõmustad,
sääl surud mured kulmu päält
ja kurbust kaotad.
Sa üksi südamesse mul
võid tulel tungida,
ükspäinis elu osaks sul
ja luule laulussa.
Su pärast
rõõmus on mu meel,
su ilu imetlen:
sust kõlagu mu kandlekeel,
su kasuks kõnelen!
Jaan Bergmann
Nagu kaunis heli kandlekeelest,
nagu lõokse lõksuv hääl,
nagu laulud linnu lahkest meelest,
nagu kellakõlin aasa pääl –
süda sulab, mõnul mõlgub meel –
kõlad kõrvu, Eesti emakeel.
Karl August Hermann
VEEBRUAR
Elan oma väikest elu
Virve Osila
Mu isamaa, Ma olen sinust võetud, 
said sünnihetkel südameks mu sees –
nii palju valusid meil koos on läbi põetud;
me teame mõlemad, neid ootab veelgi ees.
Ei ole rõõmudestki olnud puudust –
mis õnn, kui jalge all on kodupind!
Me teineteisele ei murra truudust,
ma sinult tuge saades ise toetan sind.
Ma armastan su suve, sügist, talve
ja usun ikka uusi kevadeid….
ning pöördun Suure Looja poole palves,
et Tema õnnistaks ja kaitseks meid.
Me igatsust ja aateid muld ei mata,
sest orjastada südameid ei saa.
MA usun HOMSET; kõigest hoolimata
ma sinu tugevusse usun, Maarjamaa.
Sa alanduste kiuste püsid jalgel.
Sa olid. Oled. Igavesti jääd.
Kesk talve õitsed sini-musta-valges, mu isamaa.
ON TÄNA SINU PÄEV…
See väike maa
Leelo Tungal
See väike maa siin põhjataeva all-
kolmveerand aastat külm ja valkjashall-,
kus igihaljad on vaid okaspuud,
kus valgust täis on ainult suvekuud,
kus talvepäike tõustes loojub taas,
kus kooliteel on tume jää kui klaas,
kus rahvalauludel on nukker meelelaad-
see on su sünnimaa.
Just sina mõista saad
ta rõõme, muresid ja valusid,
ta linnatänavaid, ta väiketalusid,
ta põlde, metsi, jõgesid ja merd,
ta meelelaadi, talitsetud verd.
Siin on su isamaa, su emakeel-
kui sina neid ei mõistaks,
kes siis veel?
Just sina ühes isa-emaga
saad targemaks ja paremaks
koos temaga.
JAANUAR
Valik luuletusi internetist. Autorid teadmata.
Miks armastan Eestit
Kui küsiksid, kus elan ma,
siis uhkusega vastaksin,
mu süda paikneb Eestimaal
ning see ei muutu iial.
Kui küsiksid, mis head on seal,
siis uhkusega vastaksin,
et seda kõike ilusat
ise nägema sa pead.
Kui küsiksid, kes elab seal,
siis uhkusega vastaksin,
seal elab rahvas ühtne, hea,
seal elad sina, mina ka.
Eestimaa väike
Sini-must-valge
soe ja karge,
metsad ja veed
kruusased teed.
Sood ja saared,
vikerkaared
tuuled ja äike
ise nii väike.
Mu kodumaa, Eesti
Mu kodumaa, mu Eestimaa –
nii väike kaardil tundub ta.
Ta paene pank on mulle koduks
ja laiuv põld mu toidulaud.
Tal merepiir ning liivarand,
saari palju, on neemed,
järved, jõed ja metsaveered,
aasad, niidud, kõik kallid minule.
Mu kodumaa, sind armastan
ja hoian oma südames,
sind kaitsen iga ohu eest.
Eestimaa
Eestil on oma meel,
Eestil oma keel.
Sinu sünnipäeva tähistame,
talvel sulle laulame.
Isamaa,mu isamaa,
mu armas Eestimaa.
Austa oma maad,
Armasta kodumaad!