Eesti keele võlu

Emakeel, su kaunis kõla
Heljub minu südame,
Tungib jumalisel võimul
Minu põue põhjasse.

Sul on võim: nii leinalugu,
Kui ka hõiskav õnnehääl,
Mõtted õrnad tormilised –
Kõik täis elu sinu väel.

Kahetsen, et kaua oli
Tundmata su ilu mul’.
Et sa harimata, vaene,
Kuulsin eluhommikul.

Vihkamist ja vaenu valjut
Tõotati mulle ka,

Kui sind kallimaks ma keeltest
Julgeksin kord pidada. –

Pean sind kalliks. – Kasva! kasva!

Ei sa ole õitsmas veel;
Talv sul oli pikk ja vali,
Minu armas emakeel!

Küll sind Eesti pojad, tütred
Võt’vad kaitsta, kasvata’.
Tulevikus teiste hulgas
Saad siis auga heljuma.
Näit’ma saad, et eestlas südant,
eestlas vaimu olemas,
Et on püha rahvustuli
eesti põues põlemas.

            Anna Haava “Emakeel”

 

Kas lauluallikas
külmas põhjatuules
minu rahva meelesse
oma kastet ei vala?

Kui siin lumises põhjas
ilusa lõhnaga mirdike
vilusas kaljuorus
ei või õitseda kauniste:
Kas siis meie maa keel,
mis kui tasa ojake
oma ilu ei tundes
heinamaa läbi, sinise
taeva kullases tules
rahuga on jookslemas,
ehk toreda häälega,
oma rammu ei tundes
taeva müristamisega
kui meri on hüüdmas:

Kas siis selle maa keel
laulu tules ei või
taevani tõustes üles
igavikku omale otsida?

Siis ma võtan teid,
selge, sinise taeva
tähed, maa pealt
kõrge isamaa poole
rõõmuga vaadeldes laulda;
siis ma laulan sind,
öösekuningas, kuu!

Kes sa pilvede sülesta,
nii kui pungasta lillike
lõbusa valge palega
üles tõused taeva all,
kus tulised tähed
maha on langemas
sinu eest musta,
pimeda uju (udu) sisse. –
Nõnda inimeste vaim!

Oled sa ujus ujumas,
Kui su mõte on otsimas
Jumalat tähtede alta.

                     Kristjan Jaak Peterson „Kuu”