Eesti keele võlu

JUUNI

Ükskord kokku tulid keeled
tarka nõu et pidada.
Ütlesid, et nende päev peab
üks kord aastas olema!
Muidu võivad rooste minna,
jääda ilma kõlata
Ei siis enam tantsu lööda,
ega laulul rõkata.

„Õige mõte!” sumisesid
ingliskeel ja saksa keel,
prantsus-, rootsi-, vene-, hiina-,
ungari- ja mustlaskeel.

„Emakeel on kullahinnas”,
olid nõus kõik ilma keeled:
lapse-, looma-, linnu-, kala-,
karjapoisi mättakeeled.

Eesti keel lõi laulu valla,
lasi laaned kõlama,
soome keel kõik ridastikku
pani jenkat kargama!
Oi seda trilli, oi seda tralli
ümber ümmarguse maa,
laske oma emakeelel
ilmas rõõmsalt helada!

Vilve Aavik – Vadi „Keelte päev”

Emakeelest tunnen mõnu,
mina naudin eesti keelt.
Kui kõht on tühi, närin sõnu,
magustoiduks limpsan keelt.
Maiuspalaks pean ma teda.
Ta on eriliselt hea
roheliste hernestega.
Alla neelama ei pea.

Ilmar Trull „Emakeel”


MAI

Ema lubas aidata mind veidi emakeeles –
ema peas on kooliajast käändedki kõik meeles!
Ema võin ma usaldada sestap igal ajal.
Emale ei meeldi, kui ma kurdan seina najal.
Emal olid kooliajal tublid õpetajad –
emalt kõike küsida võid siis, kui abi vajad.
Emasse võib uskuda, ta mõtlema on tragi,
emas pole pisimatki põhjust kaheldagi.
Emast võiks vist tulevikus presidentki tulla.
Emaks pole mulle, muide, üldse kerge olla!
Emani ei jõua kurjad ega pahad mõtted,
emana on võõrad talle salalikud võtted.
Emata ei kujuta ma üldse elu ette!
Emaga sain käänded selgeks, usute või mitte!

Leelo Tungal „Neliteist emakeelset käänet”

Olgu täna või siis homme,
emadel on kena komme
kõneleda emakeelt,
hoida elus rahva meelt,
kombeid, laule, ütlemisi.
Ja neid temalt tasapisi
õpib iga kasvav laps,
kuni selge nagu naks
on tal ilus emakeel
ja hinges elab rahva meel.

Aidi Vallik „Emakeel ja rahva meel”

APRILL

Mu kallis eesti emakeel,
Kuis kaunist kõlad sa,
Mu kallim ehe eluteel
Ja armsam saatija!

Kus kuulen sinu kandlehäält,
Sääl südant rõõmustad,
Sääl surud mured kulmu päält
Ja kurbust kaotad. Sa üksi südamesse mul
Võid tulel tungida,
Ükspäinis elu osaks sul
Ja luule laulussa.

Su pärast rõõmus on mu meel,
Su elu imetsen:
Sust kõlagu mu kandlekeel,
Su kasuks kõnelen!

Jaan Bergmann „Emakeel”

Kas sööd lusikaga sõnu
või sööd kahvliga ja noaga.
Sõnadest võib tunda mõnu,
tegemist on maitsva roaga.

Idamaal on rohkelt rahvaid,
riike suurte hulkadega.
Nemad teevad trikke vahvaid –
söövad sõnu pulkadega.

Mina eesti keelt söön hulgi
kahvliga või kühvliga,
kapsaga (tead ise – mulgi),
teinekord ka trühvliga.

Ilmar Trull „Emakeelepraad”

Rääkisin palju. Ei rääkinud vähe.
Rääkisin endale augu pähe.
Auguks oli suu,
mis muu.
Suus on sula eesti keel.
See on minu emakeel.

Ilmar Trull “Emakeel”

MÄRTS

Igaühel meist on sõpru mitmeid-setmeid

ja neid ajapikku juurde tuleb veel.

Hea on vahetada sõpradega mõtteid –

 olgu kohtudes või olgu kirja teel.

Võõraid keeli vabalt kõnelda on vahva –

 küllap tead ja küllap veendud veel ja veel:

igal väikese ja iga suure rahva

meelest ilusaim on tema emakeel.

 

Emakeel jääb sinu kõrva helisema,

 nagu ema sulle omaseks saab ta.

 Pole ühtki keelt, kus puuduks sõna „ema”

ega sellistki, kus puuduks isamaa”.

Muutub emakeel justnagu sina ise –

elab, tarkust kogub nagu koolilaps.

 Lihtsaid sõnu teadsid siis, kui olid pisem,

nüüd on mõtted juba läinud keerukaks.

 

Igas keeles kõlab isemoodi „ema”,

 isamaad on veidi erinevad ka.

Aga armastus on siiski kõigil sama:

armas ema, emakeel ja isamaa.

                             Leelo Tungal „Emakeelepäevaks”

Aeg uidata

on keele vilus

ja keele lükanduste pilus

hulle sõnu huigata,

keele teele põigata!

Keel pakub

kümblemiseks end,

või lendab suust –

on keelend.

On seda, mida lakub.

 

Keelt näidata

ei ole ilus,

kuid emakeelepäeval vist

ei tee see meist veel peletist;

ei ole üldse valegi.

 

Keeld keelt ei halva –

ikka teeme!

Ning oma kena pika keele

sirutame Sõrvest Narva

ja palju kaugemalegi.

 

Me eesti keel on kõigi jaoks,

kui ainult endal suust ei kaoks.

Kalev K. Vapper „Emakeelepäev”

VEEBRUAR

Emakeel, su kaunis kõla
Heljub minu südame,
Tungib jumalisel võimul
Minu põue põhjasse.

Sul on võim: nii leinalugu,
Kui ka hõiskav õnnehääl,
Mõtted õrnad tormilised –
Kõik täis elu sinu väel.

Kahetsen, et kaua oli
Tundmata su ilu mul’.
Et sa harimata, vaene,
Kuulsin eluhommikul.

Vihkamist ja vaenu valjut
Tõotati mulle ka,

Kui sind kallimaks ma keeltest
Julgeksin kord pidada. –

Pean sind kalliks. – Kasva! kasva!

Ei sa ole õitsmas veel;
Talv sul oli pikk ja vali,
Minu armas emakeel!

Küll sind Eesti pojad, tütred
Võt’vad kaitsta, kasvata’.
Tulevikus teiste hulgas
Saad siis auga heljuma.
Näit’ma saad, et eestlas südant,
eestlas vaimu olemas,
Et on püha rahvustuli
eesti põues põlemas.

            Anna Haava “Emakeel”

Kas lauluallikas
külmas põhjatuules
minu rahva meelesse
oma kastet ei vala?

Kui siin lumises põhjas
ilusa lõhnaga mirdike
vilusas kaljuorus
ei või õitseda kauniste:
Kas siis meie maa keel,
mis kui tasa ojake
oma ilu ei tundes
heinamaa läbi, sinise
taeva kullases tules
rahuga on jookslemas,
ehk toreda häälega,
oma rammu ei tundes
taeva müristamisega
kui meri on hüüdmas:

Kas siis selle maa keel
laulu tules ei või
taevani tõustes üles
igavikku omale otsida?

Siis ma võtan teid,
selge, sinise taeva
tähed, maa pealt
kõrge isamaa poole
rõõmuga vaadeldes laulda;
siis ma laulan sind,
öösekuningas, kuu!

Kes sa pilvede sülesta,
nii kui pungasta lillike
lõbusa valge palega
üles tõused taeva all,
kus tulised tähed
maha on langemas
sinu eest musta,
pimeda uju (udu) sisse. –
Nõnda inimeste vaim!

Oled sa ujus ujumas,
Kui su mõte on otsimas
Jumalat tähtede alta.

                     Kristjan Jaak Peterson „Kuu”