Category Archives: rAAMATUSOOVITUS

Raamatusoovitus 2

Sofi Oksanen. Koertepark Varrak, 2020

Koertepark” on mitmel ajatasandil kulgev romaan tänapäeva Helsingist, Ukraina iseseisvusaastatest ja üheksakümnendate Eestist, elust ida ja lääne puutepunktis, ühiskonnas, mida valitseb korruptsioon. Romaanis kirjeldatud 10–11 aasta tagune Ukraina viiks lugeja justkui tagasi nõukogude aega: sama meeleolu, samad punased nelgid. Oksanen ei jää siiski selle juurde pidama, ta kirjutab ka pärast taasiseseisvumist ja eelkõige oranži revolutsiooni ajal riigis toimunud muutustest ja uuest leheküljest Ukraina ajaloos. Kogu selle taustal toob Oksanen selgelt ja vahedalt lugeja ette uue maailma: majandusharuks muudetud lastevabriku, kunstliku viljastamise ja surrogaatemaduse ning õigustest ilmajäetud, armutult ärakasutatud doonorid. Raamat on loetav kui Euroopa lähiajalugu vaatlev realistlik romaan ja ühtlasi ka kui psühholoogiline põnevik. Eelkõige on see aga inimlik lugu lojaalsusest ja armastusest, oma lapsed kaotanud naisest ja valede jõust.

Åsa Hellberg Tere tulemast Flanaganssi. Varrak, 2020

1960-ndate London. Ühiskonna eliit, aristokraadid ja ärimehed tunglevad Flanagansi luksushotellis – Linda Lansingi legendaarselt peolt puudumine tähendab katastroofi. Ent keegi ei tea, kui kõrget hinda on Lindal edu eest maksta tulnud. Mitu korda on ta olnud alla andmas. Ta on üksik naine meeste maailmas.  Ehkki ta on juba kümme aastat hotelli omanik ja juht, ei aktsepteerita teda ikka veel. Põhjuseks on Linda onupojad Laurence ja Sebastian. Alates sellest, kui Linda lahkus Rootsist Fjällbackast, et võtta enda õlgadele vastutus isa elutöö eest, on onupojad tema vihased vaenlased. Nende meelest peaks Linda hotelli neile müüma ja Rootsi tagasi pöörduma ning nad ei vali vahendeid, et oma tahtmist saavutada. Romaanile on oodata järge vähemalt kahe raamatuna.

Åsa Hellberg on menukas rootsi kirjanik, kelle „Sonja” sarja raamatud on pälvinud ka rahvusvahelist tunnustust. Eesti keeles on temalt ilmunud „Sonja viimane soov” (2014) ja „Väike maailm” (2016).

Armin Kõomägi. Perifeeria kangelased. Loomingu raamatukogu, 2020

„Perifeeria kangelased“ on autori viies lühiproosakogu ning see  ilmus Loomingu Raamatukogus. Uus novellikogu sündis autori sõnul vajadusest ohjeldada oma lennukat fantaasiat. Igale peas keerlevale veidrale teemale lubas autor väljapääsuks täpselt 1000 sõna. 24 mininovelli tegelasi seob suur tegutsemistahe ja uudishimu, nad seavad aktiivselt maailma ja nihutavad perspektiive, olgu endal või lugude jutustajal: elurõõmus Villu, Saaremaa joogapensionärid, erilise psühholoogilise veenvusega kirjanikud, sihikindel muruniiduk ja seilav jääkaru. Armin Kõomägi tõdes, et ilmselt meeldib talle sellisel moel elu näha. “Mulle tundub, et vahel on vaja õige pisut muuta, et kõik meie ümber tunduks täiesti võimatu,” sõnas ta ja lisas, et “Perifeeria kangelasi” võib vaadata ka kui hoiatavat näidet. “Ma ütleks, et siin raamatus on ka minu enda jaoks pessimismi, isegi küünilist pessimismi.”

Mininovellides saavad sõna igapäevased tegelased, kuid kõike seda kerge absurdikiiksuga. Nii näeb lugeja maailma mururoboti silmade läbi või kuulab ära, mida arvab jääkaru kliimaaktivistide püüdlustest.      

Aino Pervik. Miniatuurid mälupõhjast. Salv, 2020

Poeetilised mälukillud kirjaniku lapsepõlvest avavad keerulist ajastut, tema perekonda ja nendega kokku juhtuvaid inimesi kohati üllatavatest, kohati aga üle aegade ulatuvatest üldinimlikest vaatepunktidest.

See raamat võiks olla ka mahukas mälestustekogu, mis maalib esile mineviku kaduvuse ja mälu kadumatuse, aegade muutuvuse ja muutumatuse — kuid seesama taju on siin esitatud põgusate sügavalt läbi tunnetatud pilguheitudena kauge lapsepõlve ja nooruse poole. Liigutav raamat, kus vähe lausudes väljendatakse mõõtmatut. Ülesehitus, st. pildikesed erinevatest aastatest, annavad edasi hõlmatuse – kirjutaja on elanud pika elu, mis tegelikult katab kogu sajandi. Ta otsib Youtube’ist filmilõike, mida lapsepõlves 20. sajandi esimesel poolel nägi, ta saab raamatu algul oma lapselapselt juubeliks CD-plaadi Miles Davise varaste salvestistega, kus on peal lood nt. aastast, kui tema ülikooli lõpetas. Ja siis tabab teda arusaam, millises ettevaatlikkuses ja hirmus tema põlvkond toona elas. Raamatu lõpp – noorem poeg on ta nullindatel oma bändi esinemisele Järvakanti kaasa võtnud. Kirjanik käib mööda lapsepõlveradu, uued inimesed, kõik teistmoodi, keegi ei mäleta, mis toona oli.  Ja ta nendibki: elu siin on uus – uus ja hoopis teine elu. Uued inimesed, uued maastikud. Ma ei arva, et kellelgi oleks mõtet minna kuhugi oma minevikku otsima. Me ei lähe ju ajas tagasi. Keegi ei lähe. Mitte keegi. Minevik säilib ainult mälus.

Age Oks. Liblikalend: tants läbi elu. Pilgrim, 2020

Tants on läbi aegade olnud inimese muutlike hingeseisundite üks ilmekamaid väljendusi. Age Oks, maailmaklassi baleriin, avab selles raamatus oma kirka ja küllusliku loojateekonna tagamaid. Lisaks jumalikule andele nõuab kunstniku saatus jäägitut pühendumist – ja mida avaram isiksus, seda lummavam looming. Teekond ja otsing iseendas, mis inspireerib, julgustab ja kutsub kaasa, loomine, küpsemine, mõistmine. See on läbikaalutud mõtisklus, mis loob atmosfääre ning avab naiseks olemist laiemalt. See on raamat, mis pakub inspiratsiooni nii unistuste poole pürgimiseks kui raskuste ületamiseks.
“Liblikalennus” saavad kokku Age Oksa tantsukunst, Doris Kareva tekst ja Stina Kase fotod. Äärmiselt poeetiline raamat valiti ka Eesti 2020. aasta 25 kaunima raamatu hulka.

Märt Treier. Hommikujutud varasele ärkajale. Hea lugu, 2020

Vikerraadio hommikuprogrammi „Vikerhommik“ saatejuht Märt Treier jagab selles raamatus oma humoorikaid tähelepanekuid igapäevaelust ja inimestest. Märt Treier ja Vikerraadio – need sõnad loovad mõnusa hommikutunde. See on vaimukas jutt ja hea muusika, mida vürtsitab oivaline iroonia. Parim osa sellest on saanud nüüd ka raamatuks.Raamat on armastusavaldus Eesti Raadiole, siinsetele inimestele ja väärtustele. Siin ta on kasvanud selleks, kelle pärast me reedeti varem üles tõuseme.

Valeri Maksimov Hiiumehe ränd. 2020.

Valeri Maksimov (2.10.1949) on Hiiumaal sündinud spordiajakirnjanik, kelle suurimaks kireks on olnud võrkpall. Ta lõpetas Tartu riikliku Ülikooli ajaloolasena ning on kuuel korral ( 1993-1998) valitud Eesti parimaks spordiajakirjanikuks. Kümme aastat juhtis Valeri Spordiajakirjanike Liitu ja tegi kaastööd Itaalia, Rootsi, Leedu, Soome ja Venemaa väljaannetele. Valeri Maksimov on kirjutanud kolm raamatut. Üheks neist on Eesti võrkpalli ajalugu sisaldav „Võrkpalli lugemik”. „Hiiumehe rännus” võtab endine spordiajakirjanik oma elu mälestuste kaudu kokku tehes seda  ajakirjanikule omase tabavuse, teravusega ja vaimukusega. Autor räägib huumoriseguses lühivormis oma loo, sealjuures kolme aasta pikkuse elu pansionis, või hooldekodus. Nägin: kes „pansionäridest” suudab veel naljatada või nalja lahti mõtestab, elab kauem. Tema poeg Aldo Maksimov on avaldanud populaarse reisijutu „Samose päevaraamatud”. Aldo ema Sille Maksimov on kunagi lühikest aega töötanud Rapla maakonnalehe toimetuses.

Aldo Maksimov. Samose päevaraamatud ehk kadunud maailma otsimas. Ühinenud Ajakirjad, 2020

Aldo ja tema pere Kreeka ajatelg on umbes 17 aastat pikk, sisaldades pikemaid ja lühemaid käike Kreekasse, nii üksi kui abikaasa ja lastega. 2018. aasta sügisel kolis Aldo koos pere, oma ema ja kõigi loomadega väikesele Kreeka saarele Sámosele päriseks. Raamatus kirjeldab autor enda ja oma pere elu saarel, teeb vahepõikeid teistele Kreeka saartele, räägib kohalikest – nende igapäevastest tegemistest ja eluolust üldse riigis, mida meedias kiputakse tihtilugu sildistama laisklejate maaks –, ja värvikatest külalistest oma puhkekülas, mille iga majake kannab mõne kuulsa eesti kirjaniku nime.

Jaan Kaplinski: Lugedes tunnen, kuidas mingi osa minust jäi Samosele uitama mööda teid mäenõlvadel ja mere ääres, oliiviistandike ja üksikute, osalt mahajäetud talude ning kuuride vahel. Mäletan matkamisi Tiiaga kabelite juurde, supelretki Aldo ja Marioniga sooja mere äärde, kus pääle meie polnud kedagi. Üllatas mind see, kui paljusid saari, linnu ja külasid Kreekas Aldo tunneb. Olen ise saartefänn ja nukraks teeb, et neid kümneid saari, millest ta kirjutab, ei saa ma enam kunagi selles elus näha. Aga tänu Aldo raamatule saan neist ikka omal kombel osa.

Jaan Kaplinski. Piirpääsukese Euroopa: Baikalist Assoorideni. Hea Lugu, 2020

Jaan Kaplinski reisikirjade kogu viib meid koos autoriga sentimentaalsetele teekondadele. Kogetud maad, kaugel kohatud inimesed ning mõtted ja meeleolud. Erilise soojusega kirjutab Jaan Portugalist, kuhu ta viimastel aastatel on sageli läinud sooja otsima, aga leidnud sealt endale lähedase kultuuri. Raamatut raamistab loodus, mille tundlik vaatleja autor alati on olnud, täpsemalt piirpääsukesed, kelle hääled Toomel ikka kevadet on kuulutanud ja keda Jaan on kohanud isegi Madeiral. Autor võrdleb nendega ennastki: „Miks ma neist lindudest nii pikalt kirjutan? Sellepärast, et viimasel ajal olen neile palju mõelnud. On sõna „hingelind“, mis on vanadel eestlastel tähendanud ehk inimese hinge, kes võis linnu kujul kehast välja lennata ja (hääl juhul) sinna tagasi tulla.“. „Piirpääsukese Euroopa“ katab 27 Euroopa  riiki. Jutulõng saab alguse Venemaast, Lätist, Leedust ja Poolast, liigub seejärel Skandinaaviasse, sealt edasi Briti saartele, siis Prantsusmaale, Saksamaale, tagasi Ida-Euroopasse, siis Balkanile, sealt Kreekasse, Maltale, Itaaliasse, Hispaaniasse ja viimaks Portugali, mis on selgelt autori südamemaa. Mis lisab Kaplinski reisidele sügavust, on tema lai keelteoskus. Neid riike Euroopas, kus ta ei saa kohalikega suheldud, võib üles lugeda ühe käe sõrmedel. Nende hulka kuuluvadki vist vaid Island ja mõned Balkani riigid. Isegi Kreekas saab ta taksojuhiga kreeka keeles jutud aetud.

Tõnu Õnnepalu soovitab: “Oli aeg, kui suletud piirid panid unistama piiritagusest Euroopast. Oli aeg, kui seda sai uurida ja avastada lausa tüdimuseni. On taas aeg, kui vaid piirpääsuksed ja teised linnud võivad Euroopas vabalt kõiki piire ületada. Niisugusel hetkel on see raamat just õige lugemine. Palju äratundmist ja mõtteainet.”

Kertu Jukkum. Ma naeran, et ma nutan. Rahva Raamat, 2020

See ei ole ainult 800-kilomeetrine palverännak. See on kaks korda pikem teekond oma sisemaailma servale ja tagasi. Läbi porimülgaste ja vihma, mis vaheldumas päikese ja hingematvate vaadetega, rändab Kertu valutavat ihu ja  liikumiskeelde trotsides läbi Hispaania. Valusate ja ilusate lapsepõlvemälestuste, leina ja leppimiste kaudu käib Kertu hingevaluga võideldes ka läbi iseenda. Kertu tõestab, et tegelikult ei ole meil aimugi, kui palju kaugemale suudame minna hetkest, mida peame oma taluvuse viimaseks piiriks.

Köitev on palverännaku rõõmsameelne ja pingevaba olemine. Vürtsitatuna mõnusa huumoriga – hea, kui inimene oskab enda üle nalja heita. Kõik, kes rännakutel käinud, teavad, kui väärtuslikud on hetked pärast pikka, vahel piinarikast teekonda. Väikesed rõõmud nagu soe dušš, hubases seltskonnas veedetud õhtu ja südamest südamesse jutuajamised on need, mis loovad retke.

Argo Ideon. Rahvusvahelised mehed. Hea Lugu, 2020

“Eesti hilisajaloos on vähe perioode, mis peidavad endas nii palju põnevat ja hoogsat, kui see kümnend, mis päädis Euroopa Liidu ja NATOga ühinemisega 2004. aasta kevadel. See polnud enam iseseisvuse taastamise aeg, üleminekuaeg oli läbi. Eesti riik oli juba olemas ja toimis. Välisministeeriumi algust on ilukirjanduslikus kastmes serveerinud suurepäraselt Mihkel Mutt oma romaanis „Rahvusvaheline mees“. Argo Ideon kirjeldab siinses raamatus Eesti rahvusvahelisi mehi ja naisi, välissuhtluse teatud sündmusi ning protsesse pigem dokumentaalses võtmes, hõlmates laias laastus ajavahemikku 1994. aasta algusest kuni 2004. aasta kevadeni.  Arvatavasti ahvatleb pealkiri “Rahvusvahelised mehed” raamatut kätte haarama nii kirjanduse- kui välispoliitikahuvilist lugejat, rääkimata kunagisest välisministeeriumi töötajast. Ideoni välispoliitilise maiguga subjektiivne jutustus sisaldab dokumentaalset valikut ajajärgust.  Mõistagi ei tegutse selles loos väljamõeldud (kaudselt äratuntavate prototüüpidega) tegelased, vaid vägagi reaalsed ja konkreetsed inimesed. Nende seast võib läbivaks peategelaseks pidada meest, keda mainitakse sissejuhatuses järgmisel moel: “Mitmete põnevate sündmuste kirjeldamisel oli asendamatu endise kantsleri Indrek Tarandi kui kohalolnu ja pealtnägija toetus. Kui otsida Ideoni käsitlusest põnevust, siis osutubki raamatu päästeingliks just Tarand, kuna nii mõnigi tema vahendatud lugu lisab kogu loole hädavajalikku vürtsi.

Saima Parbo. Jättes seljataha Eesti. Äripäev, 2020.

Saima Parbo oli tavaline eesti koolitüdruk, kelle turvaline lapsepõlv sai lõplikult läbi päeval, mil taganev Saksa sõjavägi korraldas 1944. aastal Narvas evakueerimise. Olles juba kaotanud küüditamise tõttu oma isa, jäi Saima nüüd ilma kodust, lõpuks ka kodumaast. Põgenedes läheneva rinde eest, tuli iga päev võidelda ellujäämise nimel ja kohaneda eluga võõrriigis. Läbielatut jäädvustas ta päev-päevalt oma päevikusse, mis nüüd avalikkuse ette jõuab.Parbo päevik annab harukordse võimaluse näha sõda lapse pilgu läbi. Oma vanuse kohta tähelepanuväärselt nõtke sulega kirjutaja toob meieni maailma, kuhu on põimitud sügav kurbus elu pidepunktide kaotamise pärast, hirm tuleviku ees ning samas hetked, mis ajavad nõrkemiseni naerma.

Peale päeviku sisaldab raamat meenutusi lapsepõlvest sõja eel ning tema intervjuud, kus ta kirjeldab kohtumist abikaasa, mäetöösturi Sir Arvi Parboga ning nende elu Austraalias.

Jaan Kross. Sobimatute seikade võlu: XX sajand Jaan Krossi novellides. EKSA, 2020

Raamatusse on kogutud 25 Jaan Krossi nn omaeluloolist novelli esmailmumisaastatega 1980–2004. Ühiste kaante vahel moodustub neist mahukas jutustus, mis visandab kirjaniku või temasarnase tegelase elukaare poisipõlvest hilise eani. Samuti annab see Krossi vaate läbi pildi XX sajandi Eesti ajaloost. Novellikogumikule on järelsõna kirjutanud Johanna Ross. Jaan Kross oskas kirjutada häid žanripuhtaid novelle, puändiga ja puha; ta ei pidanud kinni kivistunud kaanonitest. Ta armastas mängida sõnade ja kujutamisviisiga, väikest suureks rääkida ja vastupidi. Autori leivanumber seisnebki sobimatu sobima panemises.

Jaan Kross. Kallid krantsid: kirjad vangilaagritest ja asumiselt Siberis 1946-1954. Eesti Üliõpilaste Seltsi kirjastus, 2021.

Kogumikus publitseeritakse esinduslik valik kirjanik Jaan Krossi hiljuti avastatud kirjavahetusest oma lähedastega ajast, mil ta oli vanilaagrites ja sundasumisel N. Liidus. Hiljuti taasleitud suure kirjandusliku, kultuuriloolise ja ajaloolise väärtusega kirjavahetus annab vahetu pildi noore Jaan Krossi kujunemisest. Vaatamata inimlikult traagilisele kontekstile peegeldab Jaan Krossi kirjavahetus lootust ja elujaatust. Kirjad sisaldavad ka mitmeid varem tundmata luuletusi. Raamatu on eessõna ja põhjalike kommentaaridega varustanud kirjaniku poeg Eerik-Niiles Kross.

Olga Pogodina-Kuzmina. Uraan. Tänapäev, 2020

1953. aasta Nõukogude Eestis. Salajane Kombinaat nr. 7 peab tagama uraani katkematu tarnimise Nõukogude aatomiprojekti jaoks. Direktor Gakov saab teada kavatsetavast diversioonist tootmisüksuses. Samal ajal hakkavad linnakeses toimuma mõistatuslikud mõrvad. Nõukogudemaa aga elab läbi muutuste aega – Stalini surm pöörab kogu varasema elukorralduse uude suunda.

Romaan põhineb suletud Sillamäe linna elanike mälestustel ning hiljuti avatud CIA arhiivist leitud dokumentaalsel materjalil. Tekstis on kasutatud  tegelikke dokumente, mille ümber on kirjutatud spioonilugu, Stalini surma-aasta lugu, Sillamäe rajamise lugu… . Peterburi autori teost võib külma rahuga määrata krimi- ja spiooniromaaniks, sest toimuvad salapärased tapatööd ning valmistatakse ette diversiooni. Kuid samas on raamat ka metsavennaromaan, tööstusromaan, vanglaromaan, armastusromaan, lapsepõlveromaan, okupatsiooniromaan… Igal juhul soovitan lugeda – kuigi tõsi, kõik on pahasti, õnnetuid lõppe jagub. Ja võib-olla  kujutatakse eestlasi liiga šabloonselt või sakslaslikena. Aga eks me ju teisalt oleme ka.

Thomas Savage. Koera vägi. Tänapäev, 2020

Ameerika kirjanik Thomas Savage (1915-2003) loominguline karjäär ulatub üle viie aastakümne. Ta kirjutas 13 romaani, millest „Koera vägi” on üks tähelepanuväärsemaid ja ainus, mis Eesti keeles ilmunud. Teos ilmus algselt 1967. aastal. Vahepeal unustusehõlma vajunud raamat on viimastel aastatel mõjukate autorite toetusel uuesti tähelepanu saanud ning sellest on valmimas filmiversioon. Raamatu tegevus toimub suures Montana rantšos ning romaani keskmes on kaks äärmiselt erineva natuuriga venda, kelle omavaheline suhe on leebelt öeldes keeruline. Phil on ablas lugeja ja suurepärane jutuvestja; George õpib aeglaselt ja on end pereärile pühendanud töörühmaja. Phil on õel sadist, George leebe, armastav hing. Kui aga George abiellub ja oma naise rantšosse elama toob, alustab Phil venna naise vastu halastamatut sõjakäiku. Aga tema teel seisab ees ootamatu kaitsja.

Ingliskeelsed raamatud noortele

RAAMATUSOOVITUS – Ingliskeelsed raamatud noortele

Raamatusoovitus 1

Ilukirjandus

Shaun Bythell. Raamatukaupmehe päevik. Ühinenud ajakirjad, 2019.

Elu Šotimaa suurimas vanaraamatupoes on kõike muud kui üksluine.

Shaun Bythell ostis ära hinge vaakuva raamatupoe. Vaimusilmas kujutles ta idüllilist lesimist tugitoolis leegitseva kamina kõrval, jalad toatuhvlites ja piip hambus. Ta unistas meeldivate klientide tulvast, kes tõmbavad teda esmalt intelligentsesse vestlusesse ja seejärel jätavad talle oma rahakoti sisu. Shaun eksis rängalt. Juhmide küsimuste katkematu tulv, raamatuäri kaelamurdvad rahaasjad. Raamatus on kirjeldatud raamatupoe argielu ühe aasta jooksul. Kena ja rahulik, kuid samas põnev kulgemine raamatulettide vahel annab justkui hingerahu ja samas ka lootuse, et lugemishuvi ei kao veel niipea. Raamatu järg „Raamatukaupmehe pihtimused” on peagi lugejatele olemas ka Rapla Keskraamatukogus.

Catherine Isaac. Sina, mina ja kõik muu. Rahva Raamat 2019.

Jess sõidab koos oma kümneaastase pojaga Prantsusmaale, et veeta suvepuhkus päikesepaistelises Dordogne’is, kus tema endine elukaaslane Adam on avanud taastatud Château de Roussignolis luksusliku hotelli. Jessil on aga teine, palju olulisem eesmärk – et Adam hakkaks armastama oma poega.
Naistemehena tuntud Adamil pole aga mingit soovi oma elustiili muuta. Jessi see ei üllata, aga William, kelle jaoks Adam on kiiresti muutunud iidoliks, tahab isaga aina rohkem aega veeta.
Ülimalt naljakas ja täis suuri lootusi, jutustab raamat naise pühendumisest oma perekonnale ja armastuse murdumatust jõust. See romaan paneb kõigil romantikutel südame kiiremini põksuma. See oli liigutav, siiras ja kaasahaarav lugu perekonnast ja armastusest, aga samas ka elu valusamast poolest, kui lähedast tabab raske haigus. Haigus, mis lõpuks mõjutab tervet perekonda. Hoolimata sellest oli raamat elurõõmus ja helge ning näitab, et alati on lootust.

Delia Owens. Kus laulavad langustid Rahva Raamat, 2019

Aastaid on jutud Paduratüdrukust kummitanud Barkley Cove’i, vaikse Põhja-Carolina rannikulinnakese elanikke. Kui 1969. aastal leitakse paduralt nägusa Chase Andrewsi surnukeha, kahtlustavad kohalikud kohe Kya Clarki – Paduratüdrukut.
Aga Kyat tunnevad vähesed. Tundlik ja intelligentne tüdruk on elanud aastaid üksinda padural, mida ta oma koduks nimetab, leidnud sõpru kajakate hulgast ja õppetunde liivateradest. Elus vaid ühe päeva kooliharidust saanud tüdruk on sündinud loodusteadlane, kes õpib maailma tegelikke reegleid maalt endalt. Kuni jõuab kätte aeg, mil Kya hakkab tundma igatsust puudutuste ja armastuse järele. Tema metsik ilu võlub ära kaks linnakese noormeest.
Romaan Kus laulavad langustid” on erakordselt peen ood loodusele, habras täiskasvanuks saamise lugu. Mõtlemapanev, elutark ja sügavalt liigutav romaan tuletab meile meelde, et meid jääb alatiseks saatma see laps, kes me kord olime. Raamat on olnud raamatumüügi edetabeli tipus ka Eestis. Pikk järjekord raamatukogus hakkab leevenema.

„Ei suuda sõnadega väljendada, kui väga see raamat meeldis. Oleksin tahtnud, et see kestaks igavesti!”, on öelnud lugejad.

Kate Morton. Kellassepa tütar. Varrak, 2020.

Üheksateistkümnenda sajandi Inglismaal jäetakse ühel talvel Londoni tänavatele maha väike tüdruk. Keegi saladuslik võõras lapsendab ta ning tüdrukust saab järgemööda varas, sõber, muusa ja armuke. 1862. aasta suvel, kui ta on just saanud 18-aastaseks, viibib ta koos grupi kunstnikega ühes kaunis majas, mis paikneb Thamesi jõe ülemjooksu vaikses käärus. Majas kasvavad pinged ning ühel palaval pärastlõunal kostab lask. Üks naine on tapetud, teine kaob ning tõde juhtunu kohta kaob ajapragudesse.

Möödub rohkem kui sajand ning paljud võõrad külastavad Birchwood Manorit, kuid maja ei reeda toimunut, enne kui sinna satub veel üks noor naine, kes vajab selgitust omaenda perekonna saladusele. Kui „Kellassepa tütre” saladus vähehaaval paljastuma hakkab, saame teada nende inimeste lood, kelle elud on olnud selle härrastemajaga seotud 1862. aasta saatuslikust päevast saadik. Põnevalt üles ehitatud ja mitmekihiline raamat annab  tunnistust autori, Kate Mortoni oskusest paeluvaid lugusid jutustada. Kate Morton on sündinud Lõuna-Austraalias ja üles kasvanud Queenslandi mägedes. Ta on lõpetanud ülikooli teatrikunsti ja inglise kirjanduse alal. Tema romaane on avaldatud paljudes keeltes sh viis raamatut eesti keeles.

Maggie O’Farrell. Käsi, mis hoidis mu käest Eesti Raamat, 2020.

Paeluv romaan kahest naisest, keda viiekümne aastase vahemaa tagant ühendab kunst, armastus, reetmised, saladused ja emaksolemine. Lexie Sinclair kavandab endale erakordse elukäigu. Vanemate viisipärase maaelu kammitsais vaevlev neiu kavatseb põgeneda Londonisse. Seal hakkab ta seltsima Innes Kentiga, ajakirja peatoimetajaga. Käsi, mis hoidis mu käest“ on hingekriipiv, meeltliigutav teos ja suurepärane sissevaade sellesse, kuidas me oma elu loome, kelleks me end peame, ning kuidas see, mis inimesest maha jääb, võib meid etteaimamatult kokku viia. Armastuse ja kättemaksu nimel ollakse kõigeks valmis. Mõni ema võib oma isekuse ja valelikkuse tõttu lapse elu veel aastakümneid hiljemgi mõjutada. See oli huvitav ja kohati kurb lugemine. See haarab kaasa ning ei lase lahti.

 Maggie O’Farrell  on nüüdisaegse Iiri kirjanik. 2010. aastal pälvis ta raamatu „Käsi, mis hoidis mu käest“ eest Costa romaaniauhinna. Eesti keeles on temalt varem ilmunud romaan „Esme Lennoxi kadumine“ (2018).

Mudlum (kodanikunimega Made Luiga) Mitte ainult minu tädi Ellen. Strata, 2020.

Seda raamatut lugema hakates on esimesest leheküljest saati selge, et tulemas on midagi head, mille endasse ahmimisega ei tasuks kiirustada. Aga see hea on samas ka raske, umbes nagu siis, kui seisad surnuaial, haua ees, aga samal ajal hakkab sadama õrna valget lund. Mudlum kirjutab kõige kardetumatest siin elus – vanadusest, üksindusest, vaesusest ja vaimsetest häiretest. Ometi on see raamat kaunis ja nauditav. Kõik need koledad teemad on ju tegelikult kõikjal meie ümber, aga meie püüame kramplikult kõrvale vaadata. Mudlum suudab kogu selle viletsuse kauniks, vapraks ja poeetiliseks muuta. Ma ei usu, et igaüks suudaks või julgeks katsetadagi.

Põimuvad saatused ja elukäigud, inimene katsub jõudu looduse ja lagunevate majadega. Elud mööduvad, asjad kuhjuvad, üks mälestus ajab teist taga. See on lugu vaimsest ja füüsilisest pärandist.Asusin lugema tausta uurimata, seega ütlen tulevastele lugejatele kohe ära, et see tädi Ellen oli päriselt olemas. Tegemist siis Smuuli viimase naisega. Ja oli see alles naine. Kas Ellen muidu ka nii äge oli, aga Mudlum on temast välja toonud küll väga värvika osa.

Autori varasemad teosed:

  • “Tõsine inimene”, 2014 (Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia nominent)
  • “Ilus Elviira: burleskne jutustus”, 2015
  • “Linnu silmad”, 2016
  • “Ümberjutustaja”, 2017
  • “Poola poisid”, 2019 (Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia laureaat, Euroopa Liidu kirjandusauhinna laureaat)

Viivi Luik. Selle kevade tervitus. SE&JS, 2020

„Raamatu pealkiri ei ole juhuslik. See ongi tervitus 2020. aasta kevadest, mille vääramatut saabumist olen aimanud oma väga ammuses luuletuses „Istume laua juures…”. Kõik raamatus olevad tekstid asetuvad nii või teisiti 2020. aasta iseäraliku pandeemiakevade taustale. Omandavad mõningaid uusi mõõtmeid ja tähendusi, mis mind ennast mõnevõrra on üllatanud” sõnab autor. Teose ülesehituses on kasutatud väljavõtteid Viivi Luige romaanidest ja luulest. Nende valitud kirjakohtadega ulatab kirjastus lugejale võtme avamaks ust Viivi Luige loomingu külluslikku aeda. Luige teostele on iseloomulik, et siin aeg kogu aeg liigub. Raamat on täis saladusi ja avastusi. Kui selle teose avate ja lugema asute, võib tekkida tunne, et see polegi raamat, vaid teie enda elu, nagu see kunagi oli, ja täna on.

Raamatu lõpus on avaldatud Viivi Luige loomingu bibliograafia.

Juune Holvandus Maja mäletab.

Eesti Raamat, 2020.

Raamatu peategelane on maja, mis asub Tallinnas Nõmmel Männiku tee ääres, üks vanemaid sealkandis. Ühe sajandi vältel, mis inimelu seisukohalt on pikk, ent ajaloo seisukohalt olematu aeg, on ta peavarju pakkunud paljudele erinevatele inimestele. Maja võib rääkida, et nende inimeste tee õnnele erineb vaid pealtnäha. Tema on paigal püsinud, kogunud ja põiminud kokku kõigi oma elanike elude lõngad kirevaks pildiks. Vähe on nõnda elatud elusid, kus suudetaks harjunud elustiili muuta, teab maja, ja suunab peenikest naeru pidades elanikke seepärast karvupidi kokku, et nad ometi õpiks koos eksisteerima. Vanasse majja elama asudes pead arvestama, et endiste aegade mõju on tuntav isegi siis, kui oled seinad ja katuse uutega asendanud. Juune Holvandus on ühe maja ja tema elanike saatuse kaudu romaaniks kirjutanud sajandijagu Eesti ajalugu. Tõsielul põhinev, ajas hoogalt kulgev värvikate karakteritega lugu saab alguse 1907. aastal Viru kreisis, viib siis lugeja eelmise sajandi alguse Peterburi, et jätkuda 1912. aastal Tallinna külje all Nõmmel, ning jõuab läbi sõjaraskuste välja aega, mil kerkivad Mustamäe ja Õismäe. Maja pikaaegsed elanikud olid Rapla vallast Iira külast linna asunud perekond ning teoses on viiteid Raplale ja siinsetele oludele.

Juune Holvandus on Raplas elav ajakirjanik ja kirjanik. Ta on avaldanud romaani „On sul juba boyfriend?“ (2003), islamimaailma tutvustava raamatu „Arabesk, vesipiip ja umma“ (2007) ning reisijuhi „Punasest merest Jordani jõeni“ (2015).

Romet Vaino Peegel karu silmades. Rahva Raamat: Edasi.org, 2020.

„Jalutasin kõigest ja samal ajal ei millestki mõeldes üle raiesmiku ja valmistusin peagi käsi pikalt välja sirutama, kui äkitselt riivas mu vaatevälja vasakut nurka kummaline tume kogu. Pöörasin pea ja nägin endast umbes 30 meetri kaugusel istuvat karu, kes mingil põhjusel vaatas hoopis teises suunas”, kirjutab Robert Vaino. „Juba märtsi lõpust hakkasin rabakäikudel astuma saapaninast laiemate jälgede sisse. Metsakuningas oli lõpetanud talveune ja küllap ajas tühi kõht looma liikuma”.

Raplas sündinud, koolis käinud ja siin elava loodusevaatleja ja matkajuhi raamat, artiklikogumik koondab endasse viimase kolme aasta jooksul ajakirjas Edasi ilmunud lood. Millest need räägivad? Ütleksin, et kodumaa loodusest, vaikusest, armastusest looduse vastu ja inimeseks olemise valust ja võlust. Loodan, et see raamat innustab minema matkaradadest kaugemale ja nägema looduses enamat kui vaid palgikoormat või muud füüsilist ressurssi. Ideaalis võiks see olla katse tugevdada lugeja ja looduse vahelist sidet. Aga karuga kohtumise juttu raamatus ei ole. Ehk järgmises, sest, see raamat on omamoodi soojendusharjutus suurema ja terviklikuma loo kirjapanemiseks. „Minu sees on juba aastaid küpsenud plaan kirjutada üks mitmekihiline lugu Eestimaa rabades uitamisest ja sellest, kuidas üldse noor mees otsustab ühel hetkel kontoritööst loobuda ja võtab enda missiooniks loodust inimestele lähemale tuua”, ütleb autor.

Margus Mikomägi. Surnute raamat: elu kiituseks. Kaarnakivi Selts, 2020.

Teos on koostatud Margus Mikomäe järelhüüetest ja surma-teemalistest kirjutistest. Tegelikult räägib see raamat elust – voogavast, kirkast, mõnusast ja elusamast elust. Siin on 34 järelhüüet kultuuritegelastele (Andres Ehin, Lembit Ulfsak, Jaak Joala jpt), autori lähedastele ja puudele, enamasti ajalehes Maaleht avaldatud tekstid aastatest 2005–2019, sekka leiab sealt ka paar intervjuud ja kirjatükk Rapla linnas tapetud puudele.

Ajal, mil tuli end isoleerida elavatest inimestest, andis Kaarnakivi Seltsi kirjastus välja raamatu, mis toob rambivalgusse meie seast lahkunud. Tegu on viienda Mikomäe artikleid ja intervjuusid sisaldava kogumikuga ning kõik need on autor alapealkirjastanud kui „Koguja raamatud“.

„Surnute raamatut“ ei tasu peljata, kuna selle mõtteliseks teljeks pole üksnes surm. Seda kinnitab ka raamatu alapealkiri „Elu kiituseks“. Margus Mikomäe kirjutatu mõjub esmapilgul küll lihtsalt ja lakooniliselt, kuid tema kujundirikkad mõttekäigud, tuumakad võrdlused ja paradoksid lubavad sageli igast tekstilõigust või koguni lausest korjata üles mõne kaaluka mõtte või küsimuse, mille üle on hea pärast lugemist üheskoos edasi mõelda. Lahkunute järelehüüdeid lugedes võime ära tabada kirjutajale enesele olulised väärtused ning just see seob eri aegadel ajaleheveergudele kirjutatud hingestatud tekstid raamatus mõtteliseks tervikuks. Oskus märgata ja hinnata kõike enda ümber on üks olulistest eluväärtustest, kuna toob kaasa austuse kõige elava vastu. Kõige muu hulgas on Mari Ainso kujunduse ja raamatu kõneka fotovalikuga tallele pandud mälupildid valatud oma tagasihoidlikkuses lummavasse vormi.

Kohalikku koloriiti lisavad raamatule vihjed „ Raplas, Rapla rongis, Rapla lehes jt., lugu Rapla puudest.

Elulood

Alexandra Lapierre Mura: leegitsevad mälestused. Varrak, 2020.

Peategelane on erakordse saatusega naine 20. sajandi Venemaa tormiste ajaloosündmuste keerises – vene päritolu aristokraat Maria Zakrevskaja, proua Benckendorff, paruness Budberg ehk lihtsalt Mura. Eestis tuntud kui Jäneda viimane mõisaproua, oli Mura ühtaegu Briti salaagendi armuke, Maksim Gorki muusa, H. G. Wellsi kallim ja Londoni haritlaskonna loominguline innustaja. Ta suhtles 20. sajandi tõeliste suurkujudega: tsaari, Stalini, Churchilli, de Gaulle’iga.

Vene tsaaririigi jõukasse aristokraadiperre sündinud Murat näis ootavat helge tulevik. Bolševike revolutsiooniga aga variseb kogu ta maailm kokku. Samal ajal kui Lenini julmad politseiorganid tema peret ja sõpru taga kiusavad, armub ta meeletult Briti salaagenti sir Robert Bruce Lockharti. Kui aga too Venemaalt välja saadetakse, jääb Mura üksi. Ellujäämiseks saab ta loota vaid omaenda tarkusele. On neid, kes ülistavad selle naise õrnust ja vankumatut truudust. Teised omakorda mõistavad hukka tema valed. Kõik on aga nõus, et Mura kehastab Elu. Kuigi tal oli hulganisti suhteid, ei kattunud mitte kellegi kirjeldus temast kellegi teise omaga. Sõbrannad, abikaasad, armukesed, lapsed – mitte kellelgi ei olnud temast samasuguseid mälestusi nagu teistel, Mura oli mõistatuslik ja saladuslik.

Prantsuse kirjanik Alexandra Lapierre’i (snd 1955) sulest on ilmunud arvukalt romaane ja biograafiaid.

Rahva Raamatu kirjastaja René Tendermann soovitab: “Ma olen sellest raamatust täiesti vaimustuses ja kiidan taevani. Lapierre on Mura eluloo kirja pannud ülima elegantsuse ja armastusega, ta rõõmustab ja elab kaasa oma kangelanna võitudele ja kaotustele. Sügavalt isikupärane raamat avab tugevalt Eestiga, Jänedaga seotud vapra ja julge naise elu.

1995. aastal ilmus eesti keeles Mura tütre Tania Alexanderi raamat „Lapsepõlv Eestis”


Järgmist kahte kogumikku tuleb vaadelda paaris, sest nende autor ja teema on samad.

Õrnad ja tugevad : unustatud ja unustamatud naised Eesti ajaloost. Post Factum, 2018.

Raamatus on 35 lugu naistest, kes on olnud seotud Eestiga ja meie ajalooga: siin sündinud, siin elanud või siin surnud. Autor Heili Reinart püüdis kirjutada lugusid, mis kõnetaksid võimalikult paljusid naisi. Kangelannade valik on meelevaldne. Paljud nendest naistest olid unustusehõlma vajunud: lugejad ei teadnud nende nimesid ega seda, millega nad olid tegelnud. Aga oli ka selliseid, kes on tänapäevani jäänud unustamatuks ja armastatuks.
Autor püüdis leida põnevaid, intrigeerivaid ja huvitavaid naisi võimalikult paljudelt elualadelt. Nii nagu naised iseloomult ikka, on mõnedki vastuolulised ja nende teod vahel mõistetamatud. Nii mõnegi naise elu oli tragöödia või skandaal. Mõni vilksatas korraks kui särav komeet, intrigeerides meid siiani oma salapäraga, oodates enda avastamist. Teistest on kirjutatud pakse raamatuid, kuid ometi jätavad ka nemad võimalusi üha uuteks tõlgendusteks. Need naised väärivad mõistmist ja respekti. Lisaks Eestile viivad need lood sageli ka kaugetesse maailma nurkadesse. Naisi on sinna viinud nende ambitsioonid saada kellekski, ennast teostada suuremalt kui kohalikud kitsad olud võimaldasid. Neid on sinna pillutanud sõjad ja küüditamised, aga ka majanduslikud olud või suured tunded. Loe lugusid Barbara von Tiesenhauseni, nõid Kongla Anni, Elsa Wagneri, aga ka Maria Laidoneri, Ella Ilbaku, Dora Gordine, Miliza Korjuse ja paljude teiste erilisest elust.

Heili Reinart. Unustatud ja unustamatud naised Eesti ajaloost. Postimees Kirjastus, 2020.

Kaante vahelt leiad 50 naise eluloo, kelle saatus on rikastanud Eesti ajalugu. Nagu inimesed ikka, on mõnedki neist vastuolulised ja nende teod vahel mõistetamatud. Kõik nad väärivad mäletamist ja austust. Muusad, võitlejad, kunstnikud, teadlased jt.

Reisikirjad

Uku Randmaa, Maibi Randmaa. Ümber. Ilma. Pegasus, 2019.

Eesti soolopurjetaja Uku Randmaa osales 2018. aastal ümbermaailma soolopurjetamisvõistlusel Golden Globe Race. Võistlusel, mis toimub alati samasuguste navigeerimisvahenditega, mis olid kasutusel siis, kui see 1968. aastal ellu kutsuti. Ei mingit moodsat tehnikat ega sidepidamisvõimalusi. Rääkimata võimalusest vahepeal end mõnes sadamas sirutada. Raamat on sümbioos kahest maailmast: merest ja mandrist, ka siseelust ja välistest tingimustest.
Karmil merel pidas Uku päevikut ja omamoodi merekaruelu elas samal ajal tema naine, Maibi, kes hoolitses nende pisikeste kaksikute, ühe tiineri ja terve kodu eest. Kui Uku hoidis merel lippu kõrgel, siis samal ajal tegi seda ka Maibi, kaks jalga kindlalt maa peal, sõna otseses mõttes. Selles raamatus põimuvad ja põrkuvad kahe inimese mõtted ja emotsioonid, sest kerge polnud kummalgi. Koorub välja ka suurem mõte – kui tähtis on armastus. Ja kuidas see püsima jääb, kui teineteisest nii kaugel ollakse.

Inge Mehide. Keskeakruiis. Elu parim aasta. Seepia, 2019.

 Üks neljakümnendate lõppu tuhisev paar teeb keskeakriisi ettekäändel tööga lõpparve, pakib seljakoti ja suundub täitma oma ammust unistust – reisida terve aasta. Sihtkohaks valivad nad Aasia, ärasõiduajaks kuraditosinareede, eelarveks 60 eurot päevas. Mida nad oma teekonnal läbi kümne riigi näevad ja kogevad, sellest raamat humoorikal toonil räägibki. On palju kirkaid looduselamusi, kohtumisi omapäraste kultuuride ja eksootiliste loomadega, aga ka ohtlikke olukordi. Nad seiklevad mitu nädalat tuk-tuk’iga ning söövad pardiembrüot ja kobrapeenist, ujuvad kõrvuti maailma suurima kalaga ja seisavad tossava vulkaanikraatri serval, näevad õõvastavat loomade ohverdamist ja saavad tunda laastavat maavärinat, suruvad kätt surnud mehel ja elavad üle hirmutava rolleriõnnetuse. Lugudele lisavad värvi 350 imepärast fotot.

Margus Kalam. Minu Aasia: kaubarändurina Indias, Hiinas, Tais, Jaapanis, Koreas… Petrone Print, 2019.

K eavat koduks pidav Margus Kalam on ebatavaline eestlane, just see, keda Hemingway igas sadamas kohata võiks. Kord elab Margus Taimaal, nädala pärast tervitab Indiast, siis on ta juba Sri Lanka kaudu Hiinasse lennanud, vahepeal Hongkongis peatudes, edasi on plaan põigata Jaapanisse ja sealt Laosesse ja Kambodžasse suunduda… Margus on eksootilise poeketi “Universaal Universum” varustaja, just seetõttu elab ta enamuse oma aastast ratastel: tuulates mööda eksootilisi käsitöökülasid, vaieldes Aasia kargofirmadega, kembeldes tolliametnikega. Miks ei tohi perenaist toidu eest kiita? Miks magab see naine laua peal? Miks teeb see ärimees nii ohjeldamatult välja? Miks külarahvas kaamera ette tööd tegema jookseb? Kas see mees, kes iga asja peale “jess” ütleb, tegelikult millestki aru ka saab? Miks hotelli sisse ei lasta? Kuhu kadus hotellitoast arvuti?

Neid lugusid – kokku kuueteistkümnelt maalt, kuigi tegelikult on neid maid pagasis palju rohkem – asubki kaubarändur Margus meile selles raamatus jagama. Kõik see juhtus enne koroonat. Viimase aasta on autor ilmselt pidanud kodukandis viibima.

Peter Frankopan. Siiditeed. Tänapäev, 2020.

Raamat vaatab värske pilguga ajaloolisi sündmusi, mis ühendavad kõiki maailma maid. See gigantlik maailma ajaloo ümberhindamine annab meile suurepärase pildi jõududest, mis on vorminud globaalset majandust ja poliitikat ning on nüüd Idas jälle võimsust saavutamas. „Siiditeed“ on üks viimaste aastate enim tähelepanu äratanud aimeraamatuid kogu maailmas. Sajandeid on läänemaailma peetud maailma jõukuse, teadmiste ja võimu kantsiks ja on seda palju sajandeid ka olnud. Kuid nüüd on kõigi pilgud suunatud itta, mille rahaline ja poliitiline vägevus on jõuliselt tõusuteel. Rahvusvahelises poliitikas, äris, kultuuris ja teaduses teevad ilma riigid, mis sirutuvad Ida-Euroopa piiridelt üle Kesk-Aasia kaugele Hiina ja Indiani. Algamas on uus ajastu ja sündmused kordavad jälle peegeldusena kõiki neid, mis on Aasias juba aastatuhandeid aset leidnud.

Autor Peter Frankopan töötab Oxfordis Worcesteri kolledžis vanemteadurina ja on Oxfordi ülikooli Bütsantsi-uuringute keskuse direktor.